Tallinna tehnikaülikooli professor Tarmo Soomere soovitab linnal määrata veetaseme kriitilised piirid mitte üldiselt, vaid arvestades konkreetset rannariba. Samuti tuleks tema sõnul välja selgitada rannikupiirkonna arenduse mõju veetõusule.

Samal ajal kui geoloogid kaardistasid rahvusvahelises teadusprojektis osaledes kliimamuutuste võimalikku mõju ja üleujutusohtu 100–200 aasta pärast, uuris küberneetikainstituudi rannikutehnika professor Soomere kriitilise veetaseme ühtse arvväärtuste kasutamise põhjendatust ja lahesoppidesse saabuva lainetusega kaasnevat üleujutusohtu.

Tugeva tormiga, kui laine kõrgus ranna lähistel on kolm meetrit, võib Soomere sõnul vesi mõnes kohas tõusta 50–70 sentimeetrit kõrgemale “ametlikust” veetaseme näidust. Kui  prognoos on 70 sentimeetrit üle Kroonlinna nulli ehk detsimeeter alla kriitilise 80 sentimeetri piiri, võib vesi näiteks Tiskre oja suudmes või Mustjõe ümbruses tõusta hoopis 120 sentimeetri kõrgusele, mistõttu kriitiline veetase tuleks määrata konkreetset rannalõiku arvestades.

Äärmused sagenevad

Soomere ütles, et suhtub meretaseme tõusu prognoosidesse äärmise tõsidusega, kuid veelgi muret tekitavamad on Läänemerel sagenevad äärmuslikud tormid. Kui varem uskusid lainetuse eksperdid professori sõnul, et Soome lahes Tallinna ja Helsingi vahel ei tohiks laine kõrgus ületada nelja meetrit, siis 2001. aasta novembris mõõdeti laine kõrguseks 5,2 meetrit ja 2005. aastal tuli jaanuaritorm 4,5-meetriste lainetega.

“Keskmine lainekõrgus on kiiresti kahanenud, kuid ekstreemsed tingimused on palju hullemaks läinud. Kui meri soojeneb, kipub see toitma torme,” märkis Soomere. Iseloomulik sopiline rannajoon muudab Tallinna lainetuse mõjule tundlikuks, sest tuul võib lahesopis vett palju kaugemale maismaale ajada, kui “ametliku” veetaseme ja ranna topograafia alusel võiks arvata.

Kommunaalameti juhtaja Ain Valdmanni sõnul töötatakse värske uurimistöö läbi ja analüüsitakse, mida teha kriisisituatsioonides, kui veetase peaks tormiga tõusma ja mõne ala Pirital, Kakumäel, Vanasadamas, Kopli või Tiskre kandis üle ujutama.

Senine valmisolek eeldab linna kriisikomisjoni kuuluva kommunaaljuhi sõnul, et “veetõus oleks umbes nagu Noa laeva puhul, et vesi tõuseb rahulikult sama kõrgusega ühtmoodi”. Lisaks on iga paari aasta tagant suuremate tormide järel kerkinud küsimus, kas linn on valmis tavapärasest oluliselt suurema koguse sademevee vastuvõtmiseks ning mis juhtub Tiskre ja Mustjõe oja ümbruses, kui tuul hakkab vett maale ajama.

Seniste tormide ja paduvihmade valguses sätestab kriisikomisjon, kus lubada rannarajatisi ja maa laiendamist mere poole. “Peaksime teadma, mida on võimalik kallaste peale ehitada. Näiteks Kakumäe otsas kavandatakse lausa purjekate sadamat,” ütles Valdmann.

Ohuanalüüs valmib 2013. aastaks

•• Novembri lõpus jõustus üleujutusohtude hindamist ja leevendamist käsitlev Euroopa Liidu direktiiv, mille järgi tuleb ka Eestil 2011. aastaks korraldada uuringud kogu riigi territoorium ja arvutada teoreetiliselt võimalikud üleujutuspiirkonnad.

•• Ehkki ametlikult on keskkonnaministeeriumil veeosakonna spetsialisti Rene Reisneri sõnul tegemist “esialgse hinnanguga”, eeldab kaardi koostamine põhjalikke rehkendusi nii jõgede, siseveekogude kui ka merelahtede kohta. Edasi koostatakse 2013. aastaks üleujutusohuga piirkondade riskikaardid, kus on kirjas võimalikud reaalsed tagajärjed: näiteks mis majad võivad jääda vee alla ja mis ettevõtete töö võib seiskuda.

•• Kaardid ja ohuanalüüsid avalikustatakse 2013. aastal. Muu hulgas pannakse kirja ekstreemse üleujutuse tõenäoline esinemissagedus. “Kui rääkida, mis juhtus Pärnus 2005. aasta 9. jaanuaril, siis toimunud üleujutuste põhjal saab öelda, et sellist võib ette tulla kord 30–40 aasta jooksul,” nentis Reisner. “Kasari jõel on igal aastal suurvesi, aga see ei ohusta kedagi.”

•• Abimaterjali uuringute ja teadustööde näol pole Reisneri sõnul seni kuigi palju kasutada olnud. “Paar aastat tagasi arvati, et pole mõtet üleujutuste teemaga väga tegeleda. Seda ütlesid eksperdid ja seda on näha ka meie õigusaktides,” märkis ta. Esialgse üleujutusohuga piirkondade kaardi pani ministeerium kokku, konsulteerides Eesti meteoroloogia- ja hüdroloogiainstituudi ja kohalike omavalitsuste töötajatega. Järgmise sammuna on kavas täiendada veeseadust ning panna määrustega paika riskihindamise ja meetmete kava koostamise kord.

Vaata ka:

http://www.envir.ee/ujutus