Narvas - Vene duuma valimiste eel Foto: Andres Putting

Niimoodi lihtsustada muidugi ei tohi. Viibisin paar nädalat tagasi pikemalt Siberis. Rääkisin üle saja lihtsa inimesega. Kui Ida-Viru inimestel, kes siin muudkui kurdavad ja võimaluse korral Putinit valivad, õnnestuks kohtuda sealsete vene inimestega, saaksid nad aru, et elavad paradiisis.

Ei saa ka öelda, et Ida-Virumaal oleks toimunud midagi väga hullu. Sama hästi võiks väita, et klaas on pigem pooltäis. Statistika kinnitab, et endise Nõukogude Liidu alasid silmas pidades on Eestist lahkunud kõige vähem vene keele kandjaid. See näitab, et siinset normaalset elu osatakse hinnata. Tundes nii Tallinna kui ka Ida-Virumaad, julgen väita, et Lasnamäe linnriik võib Eestist tegelikult olla kaugemalgi kui Narva.

Samal ajal olenevad kõige olulisemad asjad pealtnäha kõige vähem olulistest liigutustest. Minu sõber Jüri Adams on meenutanud, kuidas OSCE rahvusvähemuste volinik Max van der Stoel käis omal ajal pinda nagu mingi ebameeldiv haigus. Lääne eksperte häiris, et kohalikel valimistel nõuti kandidaatidelt keeleoskust. Toonane Eesti valitsus lõi viimaks käega ja see nõue kaotati.

Kui aga vaatame tagasi Kohtla-Järve ajaloole, siis täpselt sellest hetkest peale, kui hakkas kehtima seadus, et kohalikel valimistel saavad kandideerida umbkeelsed inimesed, on siin võim tsementeeritud piltlikult kollektiivse Valeri Korbi kätte. Kohtla-Järve linnavalitsus on ilmne tõendus sellest, kuidas riigi esindus saab olla ühekorraga nii Eestis kui ka Eesti-vaenulik.

Pärast seda, kui volikokku said umbkeelsed inimesed – mitte ainult keele mõttes, vaid olulisem on mentaalne umbkeelsus –, on ka kohalike valimiste retoorika Ida-Virumaal muutunud suurvene moodi šovinistlikuks.

Täismahus arvamusartiklit loe homsest Eesti Päevalehest!