„Tüdrukutel tõmmatakse seelikuid alla, vaadatakse seal koos kuidagi nokusid. Mängumajas oli suvel juhtum, et lapsed olid kodus rääkinud, et üks poiss näitas nokut ja ütles, kuhu see panna tuleb,” jutustas üks pedagoogidest. See on aga teise sõnul lausa leebe näide. „Meil oli päris suur probleem eelmisel aastal, et poisid võtsid üksteisel suhu.”

Need intervjuud olid üheks ajendiks Tallinna ülikoolis kasvatusteaduseid õppinud Triin Rassi sel kevadel kaitstud magistritööle „Televisiooni võimalikud mõjud 6–7-aastaste laste seksuaalsust puudutavate arusaamade kujunemisele”. Uurimuste kohaselt sisaldab iga kümnes teleprogramm seksuaaltegevusi, viiendik muusikavideoid on erootilise sisuga ja kaks kolmandikku Hollywoodi filmidest pole soovitatavad alla 16-aastastele.

Keskmiselt veedab laps alates kuuendast eluaastast elektroonilise meedia (peamiselt teleri) seltsis 5,5 tundi. Rassi üllatasid laste väited, et nad jälgivad neile selgelt mitteeakohaseid, täiskasvanutele suunatud saateid regulaarselt ja eelistavad neid lasteprogrammidele. Lapsed loetlesid telesaateid nagu „Kättemaksukontor”, „Saladused”, „Seks ja linn” ja „Vali mind”. Ning üks laps tõlgendas sarja „Meeleheitel koduperenaised” koguni pornofilmina.

Seksuaalse alatooniga saated on lastele atraktiivsed eelkõige seetõttu, et pakuvad uusi teadmisi. „Saab väga palju seksist teada, see „Seks ja küla” ju seletab ja siis sa suurena tead, kuidas mehega käituda,” põhjendas üks uurimuses osalenud tüdruk.

Selgus ka, et lapsed mängivad peamiselt Barbie ja Keni nukkudega seksuaalse sisuga rollimänge, sh vägivaldseid. Mänge, mille käigus lapsed ise seksuaalsuhteid imiteeriks, Rass oma uurimuse käigus ei täheldanud. Seksuaalse alatooniga mänge märkas ta eelkõige tüdrukute seas, nemad olid algatajateks ja ka osalejateks.