Tema majesteet merikotkas ehk Kohtumine talvisel toiduplatsil

Eesti Päevaleht käis pesitsushooaja eel Nõva kandis oma silmaga Eesti suurimaid röövlinde merikotkaid vaatamas.

Et merikotka-suguste haruldaste ja rangelt kaitstud lindudega lähedalt kohtuda, tuleb teada piirkonda, kus neid on kõige rohkem liikvel. Lumisel ajal on parimaks paigaks nende suursuguste sulelistega tutvumiseks söötmisplats, mis talvel ringi hulkuvaid kotkaid igast kandist kohale meelitab.

Suundume „kotkajahile” Nõva kanti, kus kotkaklubi mehed on talviti juba mitmendat aastat järjest ranniku lähistel merikotkaid ulukilihaga kostitanud. Mitte lihtsalt heast südamest, vaid eesmärgiga rõngastatud linde uurides lähemalt teada saada, kust kandist pärit, kui vanad ja mis soost linnud parasjagu ringi liiguvad. Ikka seepärast, et oleks ülevaade, kuidas kotkastel käsi käib.

Männikuga ümbritsetud toiduplatsi ääres asuvasse varjendisse jõuame aovalguses ehk tund enne päikesetõusu. Veerand seitse hommikul on praegu viimane hetk end peidikus sisse seada, sest just siis hakkavad mustade varjudena platsil laiutavale lihakäntsakale saabuma esimesed rongad, kes on öö möödudes jälle näljased. Juhul kui kaarnad saavad inimese tulekust haisu ninna, siis pole enam mõtet kotkast ootama jääda.

Nimelt on erksa närviga ronkade käitumine kuskil platsi ääres männi otsas luuravatele või ülelennul kotkastele otse kui lakmuspaber, mis näitab, kas ahvatleva lihatüki juurde on ohutu maanduda või mitte. Inimese kohalolu aimates on metsasanitarid rahutud ja lärmakad, mis annab kotkale märku, et igaks juhuks on targem platsist eemale hoida. Kui aga kaarnad on asunud ennastunustavalt kordagi kraaksatamata liha nosi­ma, võib südamerahuga toidulauale maanduda.

Meil veab, sest esimesed saabunud rongad asuvad paha aimamata kohe liha kallale. Varsti on neid kohal terve parv. Alguses küll kisklevad ja krääksuvad omavahel paremate positsioonide pärast võideldes, kuid lõpuks toimetavad nad liha juures päris tasakesi.

Haudvaikselt

Vaikides, poolenisti hingegi kinni hoides, liikumatult ja piuksugi tegemata möödub meil oodates esimene tund. Hommikused miinuskraadid näpistavad juba varbaid ja külm tahab vägisi naha vahelegi pugeda, kuid kotkast pole kippu ega kõppu. Samal ajal kui eelmisel päeval olid vaatlejad platsil korraga lausa kolme kotkast näinud. Möödub veel 45 ülipikka minutit, kuni täpselt kell kaheksa tabab silm varjendist vaid kümmekonna meetri kaugusel maas platsil toimuvat uudistava merikotka. Uhke lind heidab pilgu, pead viltu hoides, kordamööda nii aukartust tundvatele, veidi eemale tõmbunud ronkadele kui ka isuäratavale lihale. Laskmata end ärevalt keksivatest ronkadest häirida, ronib ta lõpuks hirmuäratavate küüniste abil suure lihatüki otsa, valib sellest pehmema koha, kust hakkab siis hiiglasliku kõvera nokaga isukalt suutäisi haukama. See, et meie ürglooduse üheks hästi hoitud kroonijuveeliks peetud ilus lind, kelle igast liigutusest õhkub aristokraatlikku väärikust ja väljapeetust, toimetab rahulikult meie silme all otse kui peopesal, paneb selga mööda judinad jooksma.

Tundemärkide järgi on selle rõngastamata kotka näol tegu n-ö teise talve ehk üle-eelmisel suvel ilmavalgust näinud linnuga. Tema noorust reedavad nii tumedat värvi nokk, mis muutub aastate möödudes kollaseks, kirju sulekuub kui ka ühtlaselt tumepruunid „põlvpüksid”.

Kehakinnitamine käib aga kotkal kindla rütmi järgi: umbes kümme sekundit jutti haukab liha ja siis tõstab võimalikku ohtu kontrollides pea, et siis järgmised kümmekond sekundit jälle aplalt külmunud liha ahmida. Ja kui ülbed rongad kipuvad seejuures kotkale liiga lähedale trügi­ma, siis piisab tal vaid suurte tiibade ähvardavalt laiali sirutamisest, et söömist häirivad tegelased ehmunult jälle mõneks ajaks eemale hüppaksid.

Selline vaatemäng kestab ühtekokku veerand tundi. Siis kergendab kotkas otse ronkade nokkade ette keha, astub lihatüki otsast alla, tatsab väärikalt toiduplatsi serva ja jääb rahulikult ümbrust uurides ja sulgi kohendades passima. Justkui toibudes veidi külluslikust söömaajast, lendab ta lõpuks minema.

Algab rongapidu

Ronkadel on nüüd jälle pidu! Robinal kargavad nad liha kallale ning taas puhkeb äge nääklemine ja kisa. Kui söömaaeg jälle rahulikumad toonid võtab ja linnud on juba tükk aega vaikselt liha õginud, kaovad nad ühtäkki kus see ja teine. Tegelikult pole mõtet ronkade äkiliste ära- ja tagasilendude üle imestada: kevad ja pesitsusaeg on ju lähedal ning ka ronkadel on veri ägedalt vemmeldama löönud.

Just ronkade äraoleku ajal lendab kotkas üle platsi. Kuna ronkadest pole haisugi, ei julge ta maha tulla. Aga niipea kui rongad on kella 11 paiku tagasi, maandub kotkas platsi ääres sirguva männi oksale. Pea pool tundi uurib ta ainiti nääklevaid ronkasid, kes ei paista temast välja tegevat. Kui nääklemine lõpuks vaibub, potsatab kotkas puu otsast alla ja hüppab jälle lihakäntsaka otsa, et loomupärases tähtsust täis poosis einestama asuda. Esimest toidukorda saatnud vaatemäng kordub uuesti: jälle ronkasid korrale kutsuvad ähvardavad tiivasirutused, mis isegi kohalikele liha noolimas käivatele rebastele tuule alla teevad, läbitungival pilgul ümbruse puurimine ning märkamatu lahkumine.

Mõne tunni pärast ilmub toiduplatsi äärde veel teinegi merikotkas, kes sätib end samuti ühe kuivanud männi otsa ronkade rahunemist ootama. Lõpuks nad meist sinna omapäi liha piidlema jäävadki.

Peagi merikotkastel enam toiduplatsile, kust talve jooksul võis läbi käia ligi poolsada Eestist, Lätist, Rootsist, Soomest või Venemaalt pärit lindu, asja pole, sest neil on kohe algamas pesitsusaeg.

Kohalikud hiidlinnud

Põhitoiduks veelinnud

Praegu ligi 180 kotkapaari

•• Merikotkas (Haliaetus albicilla) on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub pea 2,5 meetrini ja kehakaal kuni kuue kilogrammini. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipu­dega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kolla­sed. Merikotka saagialaks on mada­laveeline rannikumeri ja sisemaa suuremad veekogud. Mõni paar on kohastunud kalatiikidel tegutsema, kus näiteks tavat­seb kalakotkaste saaki „üle lüüa”.

•• Põhiliseks toiduks on merikotkal veelinnud (pardid, pütid, kajakad) ja kalad, talvel sööb ka raipeid.

•• Vanad merikotkad on Eestis valdavalt paigalinnud, kuid noored hulguvad üsna laialt ringi. Pesapaigad asuvad enamasti täisküpses rannamännikus, sega­metsas või rabasaarel. Pesa ehitab merikotkapaar tavaliselt põlise männi või haava ladva­ossa, kusjuures aastakümneid kasutusel olnud pesakuhil võib olla ligi tonni raskune. Pesa hak­kavad merikotkad kohendama juba kesktalvel, tuues pesale rohelisi männioksi. Munad on pessa munetud enamasti märtsi teisel poolel.

•• Merikotkaste arvukuse langus algas 19. sajandi viimasest veeran­dist ja kulmineerus möö­dunud sajandi 60. aastate lõpul, mil mitme aasta jooksul polnud teateid ühestki edukast pesitsemisest. Olukord hakkas paranema alles alates 70. aastate teisest poolest ja praeguseks läheneb meil pesitsevate merikotkapaaride arv juba 180-le.