Kell on kaheksa hommikul, astun oma kontorisse Euroopa Kaitseagentuuris Brüsseli kesklinnas, nn eurokvartalis. Kallan tassi värsket hommikukohvi ja istun laua taha. Avan arvuti ja süvenen töösse. Kontoris ei ole ma aga kaugeltki üksi. Kõrval laua taga istub juba inglane, kellele meeldib päeva alustuseks ja lõunapausil kuulata Eurovisiooni Kreeka võidulaulu. Samas toas töötavad veel kaks kreeklast, sakslane, soomlane ja teinegi inglane. Tavaliselt läheme kella üheksa paiku oma sektsiooniga – inglane, prantslane, soomlane ja eestlane – agentuuri ühisesse kohvikusse, et vabamas õhkkonnas kiirelt üle käia administratiivset laadi tööküsimused, ka näiteks päevaplaani. Pärast koordineerivat nõupidamist jätkub mulle rutiinina tunduv kontoriametniku töö-päev: kirjutan analüüse ja planeerimispabereid, koostan ettekandeid ja dokumente, arutan ja kooskõlastan mitmesuguseid küsimusi EL-i liikmesriikide jt institutsioonide esindajatega ning osalen tihti pikki tunde kestvatel kohtumistel ja läbirääkimistel. Ometi, uskuge või mitte, ei ole ma seda tööd veel kahte kuudki teinud. Ja kuna mu muljed on alles värsked, tahaksin just nüüd ja siin neid teiega jagada – avada selle töö sisu, mis mulle väga huvi pakub ja meeldib. Nii, nagu ma olen selle endale lahti mõtestanud.

Euroopa Kaitseagentuur?

Euroopa Kaitseagentuuri (European Defence Agency ehk ilus eesti naisenimi – EDA) on loonud Euroo-pa Liidu liikmesriikide valitsused, toe-tamaks liikmesriike Euroopa kaitse-võime arendamisel, kriiside halda-misel. Tegemist on suhteliselt uue institutsiooniga Euroopa Liidus, ma-hult ja komplitseerituselt võrrel-dakse seda sageli Euroopa Liidu eel-mise suure projektiga, milleks oli Euroopa ühisraha euro loomine. EDA näol on tegemist olulise tegu-riga EL-i ühises julgeoleku- ja kaitse-poliitikas. Ja EDA roll kasvab lähi-tulevikus järjest suuremaks.

Paljuski on levinud väärarusaam, et tegemist on mingi relvastusagen-tuuriga, kus tähtsad mehed kulisside taga sõjalennukite ja tankide ostu-müügi tehinguid sõlmivad. Tegeli-kult see nii ei ole. EDA tegevuse keskmes on hoopis Euroopa ühine üldine sõjaline võimekus ja selle arendamine. Euroopa Kaitseagen-tuur koosneb neljast direktoraadist: võimekuse; uuringute ja tehnoloo-gia; tööstuse ja turgude; relvastuse direktoraat. Nagu eelnevalt öeldud, on EDA tegevus suunatud vajaliku sõjalise võimekuse väljatöötamisele ja saavutamisele: selle pikaajaline arendamine on kogu ülejäänud tege-vuse lähtepunkt ja läbiv joon. EDA teeb tihedat koostööd teadusasu-tustega, liikmesriikide pikaajalisel kaitseplaneerimisel kogenud spet-sialistidega, NATO ja teiste eriala asutuste ja isikutega.

Mis on võimekus?

Võimekusest (inglise k capability) on palju räägitud. Termini üle on pikalt arutletud, et leida sellele õige eestikeelne vaste. Pakutud on hulk variante, sh võime, kuid ükski teis-test vastetest ei ole tundunud piisa-valt täpne.

Võimekus on ühelt poolt kombi-natsioon personalist ja varustusest ning teiselt poolt sõjalisest dokt-riinist, kontseptsioonidest ja välja-õppest. Seega: võimekus ei ole ainult tank, laev, lennuk või inimene, see on võime “toota” teatud sõjalist tule-mit; näiteks on selleks vägede ko-haletoimetamine operatsioonipiir-konda, juhtimine, vägede kaitse, operatsioonide läbiviimine. Kõik ni-metatud tegurid on olulised teatava võimekuse saavutamiseks, kuid kesksel kohal on ikka inimene. Teame ju meiegi oma kogemusest, mida tähendab koostöövõimelisus – kõige olulisem on saavutada “koos-töövõimelisus” mõtlemises, ühtne arusaam tehtavast ning ühtne lähe-nemine edasiviivale tegevusele.

Sõjaliste võimekuste arendamisel on põhirõhk pikaajalise visiooni koostamisel ning selle saavutamise tegevuskaval. Ühtki võimekust ei saa arendada mõne aastaga – tehno-loogiline areng vaatab juba praegu 20–30 aastat ette. Seepärast on vaja pikema perspektiiviga visiooni sel-lest, milliseid võimekusi on vaja 20–30 aasta pärast. Praegune EL-i sõjaline peaeesmärk keskendub aas-tale 2010. Tehnoloogilise arengu mõistes on selle aastanumbri puhul suuresti tegemist homse, kui mitte juba tänase päevaga.

Mis kasu on eestlastest?

Kuidas üldse saab Eesti kaitse-struktuurides töötanud inimene edasi tööle Euroopa Liidu struktuuridesse? Tehniliselt tundub kõik väga lihtne: kirjutad avalduse, käid intervjuul, kirjutad lepingule alla ja asud tööle… Tegelikult on asi loomulikult veidi keerulisem. Et lüüa läbi tugevas rah-vusvahelises konkurentsis, peab tege-ma tõsist eeltööd: viima end ak-tuaalsete teemadega kurssi, valmis-tuma põhjalikult intervjuuks ning kujundama konkreetset nägemust tööst vastaval ametikohal. See vii-mane on vast kõige tähtsam – peab endale selgeks tegema, miks just mina just sellele tööle sobin.

Oluline on ka riigi toetus kan-dideerijatele: on selge, et enamik liikmesriike evib riiklikku huvi lähe-tada oma spetsialiste “olulistesse” struktuuriüksustesse, osa kohti on riikide vahel “eelnevalt jagatud” ning mõnele kohale ei ole ilma väga konkreetse haridustausta ja tööko-gemuseta mõtet kandideerida. Tuleb hinnata realistlikult oma vajadusi ja – mis ehk veelgi tähtsam – oma võimalusi. Euroopa Kaitseagentuuri töötajatest moodustavad suurema osa riikide lähetatud eksperdid – s.t, et kuigi EDA valib sobiva kandidaadi avaliku konkurentsi teel väga pal-jude hulgast, lähetab selle valitud inimese lõpuks Brüsselisse, EDA-sse tööle ikkagi tema päritoluriik. Minu puhul siis Eesti.

Kuigi eksperdi lähetamine seab riigile teatud kohustused, on meile kindlasti oluline saada EL-i vahetut sisemist infot. Euroopa Liidu julge-oleku- ja kaitsepoliitika on 1998. aastast, konkreetsemalt sõjaline di-mensioon 2000. aastast alates are-nenud väga kiiresti ning see jätkub. “Oma” inimene oskab kindlasti adekvaatselt hinnata vastavas struk-tuuris tehtavat ning edastada infot pealinnas tegutsevatele spetsialis-tidele. Isegi kui meid Euroopa Liidu kaitsestruktuurides tehtav proaktiiv-selt ei huvitaks, peaksime siiski ole-ma põhjalikult kursis toimuvaga, kuna varem või hiljem ulatub tehta-va mõju ka Eestisse. Olles identifit-seerinud vajalikud tulevased võime-kused, hakkab Euroopa Kaitseagen-tuur tegelema võimalike ühishange-tega Euroopa Liidu liikmesriikide omavahelises koostöös – see võimal-dab Eestil näiteks hankida kaitse-väele vajalikku varustust soodsamalt kui seda üksi tehes.

Ehkki Brüsseli institutsioonides töötab praegu juba ligi 200 eestlast, oleme kahjuks seni ikka liiga tagasi-

hoidlikud neisse institutsioonidesse tööle pürgima. Tahan väga loota, et olukord peagi muutub, sest Brüsselis töötamise kogemus on Eestisse naastes spetsialistile hindamatu väärtusega. Võib ka öelda – oma hinda väärt.