Leigo kultuurisuve avalöök, Rudolf Reimani “Painaja ja tundmatud”, kõlas sealsete metsade ja järvede keskel kummalisel moel hillitsetult ja isegi kammerlikult.

Ehkki lavastuse mänguareaal on parajalt suur, näiteks mängupaika jõudmiseks tuleb publikul ühe “Painaja” lavastaja, Anne Türnpu eestvõttel läbi teha paarikümneminutiline rännak. Võib-olla lisas kammerlikkust asjaolu, et pühapäevasel etendusel polnud suurt publikutungi. Ei trügimist ega tallamist, ei ‰a‰lõkisusistajaid ega pikki õlle-järjekordi. Võtke aega olla enese ja meiega, oli Türnpu sõnum vaatajaile enne teekonnale asumist, mil rännakut ootava publiku ees avaneval heinamaasopil suitsevate lõkkesilmade vahel viidi läbi esiisade matusetseremoonia. Metsast väljuvad itkevad naised on justkui ei tea kust meie hulka imbunud painajad.

Proloog lavastusele jätkus teekonnal mängupaika, Türnpu šamaanitrummiga rändajate ees, suutes publiku omamoodi ühiseks koguduseks liita. Vaikset, enesesse süüvivat teekonda katkestasid peaaegu läbimatust võsast kaikuvad regilaulud, hundihuilged, otsekui mineviku alateadvusest ilmuvad tegelased ja mälupildid, mis hiljem lavastuses oma koha leidsid.

“Painajate ja tundmatute” teise lavastaja, Jaan Toominga väitel olevat ta seda 1925. aastal kirja pandud ekspressionistlikku draamat tahtnud Uku Masingu soovitusel lavastada juba 30 aasta eest. Nüüd on möödunud sajandi alguskümnenditel pigem luuletajana tuntud eluaegse koolmeistri Rudolf Reimani (1883–1957) näitemäng (originaalis “Painaja”) lavalaudadele jõudnud, osalejaiks suuresti noored, kes tegid kaasa eelmisel suvel esietendunud Toominga lavastuses “Lemminkäinen – mäng Kalevala teemal”.

Lavaks lummav loodus

Leigo Järveteatri uut mängupaika, väikese järvesilma või tiigisopi kaldale ehitatud mänguplatsi (mängijaid ja publikut eraldaski vesi) ümbritses lummava lavakujundusena mõjuv loodus. Mängupaiga kohal hõljuv painav suitsuvine (ei mingit profiteatri tehnikatossu) ja veepinnal ning siin-seal võsa-metsa ääres vilkuvad tulesilmad lõid kujutluspildi sellest, kuis võidi vabaõhuteatrit teha möödunud sajandi alguskümnenditel. Näitlejate ekspressionistlik mängulaad isegi toetas seda üht olematut mälupilti eesti teatri ajaloost.

Reimani näidendi ühe motiivina esile kerkiv libahunditeema – eesti dramaturgiasse Kitzbergi kinnistet arhetüüp – saab Reimani tragöödia kaalu näitemängus ja tegijate tõlgenduses mõ-neti isegi ambivalentsema mõõtme. Peategelane Sepp (Tõnn Lamp) on oma šamaani-võimetega ühtaegu nii külarahvast kui ka kirikut ning mõisavalitsejaid hirmutav painaja. Ent samas ka oma müstiliste, hüpnootiliste võimete ning romantiliselt hinge ja keha vabadust, armastust ja rõõmu jutlustavate ideedega orjarahvast ligi tõmbav mees. Tõmbab ja tõukab, ahvatleb ja painab. Aga nagu ikka, suutmata valida, otsustab külarahvas Sepa ja tema lombaka õe (Laura Peterson) “risti lüüa” ehk siis surnuks peksta.

Lavastust võiks nimetada ekspressionistlikuks etüüdiks Reimani näidendi teemal, millest jääb enim kõlama ilmselt teadlikult valitud tegevusliin – Sepa, tema viljatu naise (Kersti Tombak) ja Sepa õe Lombaka traagiline armastuskolmnurk. “Painajad ja tundmatud” on vaate-mäng, aga mitte ainult. Võib-olla just mitte katarsilist elamust pakkuv suvelavastus, ent omal painajalikul moel paljudest tänavustest suvetöödest eristuv. Ja sellise killuna suveteatri mosaiigis kindlasti väärtuslik.