Eelmisel nädalal tõmbekeskuste põhist omavalitsuse reformi tutvustanud regionaalministri büroo pani mitmel pool inimesed kihama. Mõned vallajuhid lasid mõtte kohe põhja, mõni avaldas ajakirjanduse veergudel arusaamatust, mõne jaoks polnud mõte hea ainuüksi regionaalminister Siim Kiisleri nime pärast.

Meie kavatseme neid tuliseid vaidlusi aga edasi õhutada ja seetõttu joonistasime valmis kaardi, kuidas võiks välja näha Eesti haldusjaotus 2017. aastal. Selle jaoks otsisime üles ja vaatasime üle maakondlikud arengukavad, panime paika võimalikud tõmbekeskused, uurisime ümberkaudseid omavalitsusi ja nende ühendusi ning lõpuks vaatasime üle, mida on seni tõmbekeskuste kohta räägitud. Kõik kokku moodustus kolmeks-neljaks erinevaks kaardiks, mille lõplikku kontsentraati näete siin.

Mis on tõmbekeskus?

Kiisleri plaan on lühidalt selline: igas maakonnas valitakse omavalitsusliitude, omavalitsuste ja maavalitsuste koostöös 1–3 tõmbekeskust. Nende ümber asuvad omavalitsused otsustavad ära, kellega nad liituda tahavad. Kui need otsused on tehtud, siis annab valitsus ette ajakava, mis ajaks peavad muudatused tehtud olema.

Tõmbekeskuse kriteeriume paigas veel pole, kuid laias laastus on mõte selles, et on üks asula, kus ümberkaudsed elanikud käivad niikuinii kas tööl, koolis, sportimas või mõnd avalikku teenust kasutamas. Kiisleri plaan nimetab 30-minuti autosõidu kaugust ja vähemalt 10 000 elanikku.

Avalehele
148 Kommentaari
Loe veel: