Kaheks oluliseks detailiks olid mõistagi Lavrovi sõnum – Genfis just algas Süüria rahukõneluste uus voor ja Putini enda teade, et rääkis kavandatust Süüria presidendi Assadiga.

Kui nüüd hakata Kremli Süüria epopöa detaile meenutama, siis jõudis Barack Obama äsja ajakirjas The Atlantic öelda Putin kohta tunnustavalt, et „too on pidevalt huvitatud olemast meie tasemel ja meiega koostöö tegemisest, sest ta pole täielikult rumal (he’s not completely stupid)“ „Ta saab aru, et Venemaa positsioonid maailmas on märkimisväärselt nõrgenenud. See, et ta Krimmi tungis ja püüab Assadi üles mängida, ei tee temast veel tegijat (siinkohal kasutas Obama oodatud actor asemel player – T.A.).“ Lühidalt – mehel on tahet, ent eksib, ja Venemaa on nõrk. Meenub seegi, et veel mullu oktoobris, kui Moskva uhkeldas Süürias alanud pommisajuga, tuletas Obama meelde, kuidas käis venelaste käsi Afganistanis. Seda ütles USA president, kes ise on hädas sõdadega Afganistanis ja Iraagis, millised sai ta päranduseks oma eelkäijalt, president Bushilt.

Kuna Kremlist anti teada, et Putin huvitus Obama arvamustest tõsiselt ja see oli äsja (10.03), siis siit ka esimene järeldus – vägede ärakutsumisega Süüriast loobus Putin otsustavalt Afganistani sõja teele asumisest. Kas see tähendab ka Venemaa väiksemat osa terves Lähis-Idas piirkonnas, peab näitama aeg. Võimalik, et tegu on pigem mõeldavatesse proportsioonidesse taandumisega. Asi on selles, et tegelikult oli antud sõjaline operatsioon (mida Putin oma aastakonverentsil nimetas ka lihtsalt ühe niigi ettenähtud sõjaväeõppuse korraldamiseks välismaal!) jõudnud liigagi mastaapseks ja kulukaks muutuda. Juba ainuüksi tehnika kohaletoimetamine maksab ja iga kahe kuu tagant vahetati lendureid ja neid teenindavat personali. Homme algavat kokkutõmbamist lubab senise sõjas kaasalöömise käigus saavutatud edu – (Shoigu ettekandest) Latakia on vabastatud, side Aleppoga loodud, Palmyras on Daeshlased blokeeritud, suur osa Hama ja Homsi provintsidest on valitsusvägede kontrolli all, 209 naftatootmispunkti on hävitatud jne. Hävitatute hulgas mainiti 2000 Venemaalt pärit võitlejat jne.

Kõrvaltvaatajana jääb mulje, et Venemaa lennukite poolt toetatud Süüria armee pole just kõige tõhusamalt edasi liikunud, ent laupäeval tulid teated sellestki, et Daeshi üksus andis säru nn. mõõdukatele ehk ühele Süüria Vaba armee üksusele, kes kaotas vastasele ka suure portsu USAst saadud relvi. Kui lisada sellele nädal varem venelaste endi info valitsusvägede „taktikalisest ümbergrupeerumisest“, siis võib arvata, et kõigil rinnetel on tekkinud teatud tasakaal ja see ongi sobiv hetk ühele välisjõule tagasi tõmbuda. Sõnum oma seltskonnale kohapeal on lihtne – kui olete piisavalt võimekad, jääte lõpptulemusena peale, kui ei – pole meie süüdi. Samas on Assadile ja tema leeri esindajatele pikaajaline tugi tagatud, sest üks osa Venemaa relvajõududest jääb kohale ja ka nende käes olevad baasid Tartus ja Hmeyminis leidsid Putini poolt mainimist.

Mis puutub Kremli toetatud seltskonda, siis olgu täpsustatud, et need on Süüria ametliku valitsuse jõud ja osa opositsioonist, kes nimetab end patriootlikuks. Nende leeri kuuluvad ka kurdid, kes ei soovi alluda Assadile, ent kelledel on kaks vaenlast – Daesh ja praegune Türgi valitsus. Pärast 28. veebruaril kehtima hakanud vaherahu on Moskva kogu aeg taotlenud kurdide kaasamist rahukõnelustesse, ent sellele on olnud vastu nn. mõõdukas opositsioon ja selle selja taga olevad Saudi Araabia, Katar ja nn. laheriigid. Lääneriikidest rääkimata.

Teiseks järelduseks oleks, et Putin tegi antud kiirkäigu Venemaa majanduse allakäigu pidurdamiseks. Meeletust vastupidise väitmisest hoolimata on selge, et Venemaa-vastased sanktsioonid toimivad. Asjad on niikaugel, et nüüd toimib ka üksnes (äsjane) teade sellest , et sanktsioonide kehtivust pikendati 6. märtsini 2017. USAst tulnud teade sai kohe kinnitust Euroopas ja võimalus vastumänguks väheneb iga päevaga. Venemaal oli lootus saada kõik naftariigid kokku märtsi lõpus Peterburis, et kokku leppida tootmise mahus, mis mõistagi lubaks hinda kujundada, ent sellegi nõrga lootuse hajutas Iraani keeldumine kokkumängust enne, kui ta pole oma positsioone naftariigina taastanud. Just täna pidi antud teemat arutama Teheranis Venemaa energeetikaminister Novak, ent tundub, et see läks edutult ja et seegi jõudis kajastuda tehtud otsuses.

Kolmandaks järelduseks oleks õigemini meeldetuletus – suurriik taganeb vaid siis, kui seda on võimalik eduna serveerida ja samas on mingi teine edu ette näidata. Sõdade temposid Afganistanis, Iraagis, Süürias, Liibüas, Jeemenis silmas pidades võiks väita umbes nii – ilma Venemaa pommitamisteta tiksunuks sõda Süürias täna samamoodi nagu ta läheb Liibüas ja Jeemenis – ei lõhnagi rahust!. Venemaa sekkumine lõi vähemalt Süüria rahuprotsessi ja kui võtta aluseks ÜRO eriesindaja de Mistura tänane kinnitus, siis varsti toimuvad parlamendi- ja 18 kuu pärast presidendivalimised. Araabia maailmas saavutus missugune!