Tootsi õuel küpsevad pärlid
Klaasikunstnike sooviks on rajada Palamusele klaasikunsti keskus
Kahe nädala jooksul pakub klaasikunstnike loodud klaasikoda Palamusel keskaegset klaasivalmistamise võimalust kõigile soovijatele. Kunstilaager peaks saama traditsiooniks Tootsi õue peal ning kutsuma klaasikunstist huvitatud suviti Kesk-Eestisse. Heledatest puidulaastudest treitud viidad näitavad teed klaasikotta, mis vanas rehealuses esimesi päevi tegutseb. Õuel susisevad vaikselt kolm klaasivalmistamise ahju. Just see vaikne susin teebki klaasikunstnikke ja klaasikoja asutajaid Kaia Kullamaad ja Kati Kerstnat murelikuks. Vihmaga õnnistatud tänavune Eestimaa suvi pole just kõige magusam aeg klaasitöödeks lõunamaistest Egiptusest ja Mesopotaamiast pärit saviahjudega.
Igal ahjul oma nimi
“Kogu tehnoloogia on pärit soojadelt maadelt ning lõunamaalaste õpetuste kohaselt tuleb ahjusid kütta pöögipalkidega,” selgitab ürituse eestvedajaid Kaia Kullamaa. “Pöögipalk annab kohe kuuma ja käreda tule, mis klaasisulatamiseks vajalik, meie niiskusega võtab see protseduur mitu tundi aega.”
Kahenädalase kunstilaagri ajal peaksid aga klaasiahjud korralikult üles soojenema ja esimesed harjutused uute ahjudega vilja kandma. Valmistada saab peamiselt klaaspärleid ja klaasimaale. Ahjud on kunstnikud ise ehitanud vanaaegsete kunstiajaloo raamatute jooniste järgi ning kõik kolm ahju on ära ristitud.
Suure klaaspärli ahju nimi on Heldur ning väikesed klaasimaali põletamise ahjud on ristitud Manfrediks ja Tutuks. Et Heldur ei jätaks nime poolest endast kõhna traktoristi muljet, palub Kaia Kullamaa hääldada nime viikingipäraselt Heldür.
Reheait kuulub Jõgeva maavanemale Meelis Paavelile, kes kõrvalhooned koos Palamusel paikneva sünnitaluga tagasi sai. “Algul oli kavas klaasikoda talu juurde rajada, kuid suured leegid ja pidev tossutamine viis mõtted kõrvalhoonete peale ning need sobivad meile ideaalselt,” on Kaia Kullamaa avatud klaasikoja asupaigaga igati rahul.
Tänavuseks laagriks on põhiliselt vajalikud klaasimaali värvid ja värviline klaas, mille kunstnikud said klaasikunstnik Silvia Raudvee käest. “See oli vedamine, sest muidu peaks me õllepudeleid sulatama või klaasi metalloksiidiga värvima,” kõneleb Kaia Kullamaa. Pudelid aga sulavad aeglaselt ja tahenevad kiiresti ning on ebamugavad klaasivormimise materjalid.
“Kui me ahjud korralikult tööle saame, tahame luua Palamusele täiusliku tehnilise baasi klaasikunstiga tegelemiseks,” unistab Kaia Kullamaa. “Kunstiakadeemias on katsetamisvõimalust palju, kui aga kool on läbi, pole paljudel kunstnikel ahju töötamiseks.” Klaasi võivad kaunistada ka harrastuskunstnikud, kes Palamusel saavad telgis või kolme kilomeetri kaugusel Luunja metsakooli internaadis ööbida.
Kolm kuueteistaastast näitsikut, Margit Argus ühisgümnaasiumist ja Kristel Erma ning Liis Rebane reaalkoolist, on oma sõnul kunstifännid. Kaia Kullamaa ülesriputatud kunstilaagri kuulutuse leidsid nad kunstikooli teadetetahvlilt. “See on lahe ettevõtmine ning vanaaegsed klaasiahjud ja küüni all magamine teevad asja eriti põnevaks,” nendib Margit. Tüdruku tulevikuplaanide hulka kuuluvad õpingud kunstikoolis, edaspidi tahab ta kätt proovida Kunstiakadeemias arhitektuuri või disaini erialal.
Kunstiks pole palju vaja
Kristel toob laagrisse tulemise põhjuseks suure huvi kunstiajaloo ja joonistamise vastu. “Kahju, et inimesed eriti sellistest ettevõtmistest vähese reklaami tõttu teada ei saa,” kõneleb ta. “Lehtedest ei loe ju alati väikseid kuulutusi.”
Margit lisab omalt poolt, et tema jäi kunagi infopuuduse tõttu ühest kunstiringist eemale. Tüdrukud ei leia, et omal käel reisimine ja elamine kallis on, kui osatakse vähemaga läbi ajada. Lõkke peal vorstiküpsetamine ja küüni all magamine on kõik, mis noortele neidudele loominguliseks õhkkonnaks vaja läheb.
Kui laager 26. juulil lõpeb, loodavad kunstnikud ette näidata näituse jagu töid, mida kavatsetakse kõigepealt demonstreerida Palamusel. Seejärel suundutakse klaasikunstiga Jõgevale, Põltsamaale, Mustveele, Rakverre, Tartusse ja Tallinna.
