Kaie Kubri teeb tordi valmis ja toob sööjate juurde. Rein Sikk

„Mul on senini meeles oma esimese kliendi naeratus, ja soe tunne, kui ta õuele sõitsin ja tellitud tordi kätte andsin,” räägib Tartust maale Karulasse kolinud noor kartograaf Kaie Kubri.

Aastajagu päevi Lahemaa rahvuspargi veerel Karula külas elaval Kaiel hakkas niisama kodus toimetades ja lapse eest hoolitsedes natukene igav. Nii ta hakkaski nuputama. Maarahval on magusaga teatavasti kitsas käes. Eriti veel, kui mõni tähtis sünnipäev või suurem pidustus tulemas. Varem oli küll igas külas oma kuulus tordimeister, kelle jutule tähtpäevadeks mindi, aga praegu pigem enam mitte. Aeg on teinud oma töö.

Karulas tegutses kunagi kuulus kõrts, nüüd on aga selle uksed juba aastaid kinni. Nii sündiski Kaie peas mõte hakata valmistama mõnusa koduse maitsega ja säilitusaineteta torte, kooke, kringleid ja pirukaid. Just selliseid, nagu vanaema tegi. Ja just sellise maitsega, nagu klient soovib.

„Ei kondiitriharidust mul pole, olen hoopis töötanud kaartide tegija ehk kartograafina,” seletab noor taluperenaine, nägu naerust roosa. „Aga olen kondiitritarkusi ise õppinud ning arvan, et saan hästi hakkama.”

Seepeale tõstab ta mekkimiseks mõnusat pirnikooki, mis on ühelt poolt võttes just lahe ja lihtne ja vanaema meenutav, kuid üllatab mõnusasti oma pirnimaitsega.

Pigem heategevus

Kaie Kubri jätkab juttu sellest, et kondiitrimõtte järel tuli välja mõelda see, kuis Lahemaa rahvas oma koogid-kringlid kätte saaks. Nii sündiski äkilise mõttelennu tulemina Kaie peas sõna „torditakso”. Vaatas kohe internetist järele, sest arvas: ju keegi on varemgi sellise mõtte peale tulnud. Aga ei. Nimi, et mitte öelda patent, oli suisa vaba.

Esimene pisikene kuulutus pisikeses Vihula valla lehes tekitas pisikese elevuse. „Aga enam kui kuulutamise peale loodan sellele, et uudis hakkab külas suust suhu rändama,” räägib Kaie. Praegu veel kliendid ta ust ei murra, kuid lootused on just suvisel turismihooajal, mil suvitajadki tahaksid suu magusaks teha, aga enam kui 20 kilomeetri kaugusele Kundasse või Rakverre kondiitritoodete järele sõita ei viitsi. Lähedusse jäävad kehvakese kaubandusega või suisa poodideta Vainupea, Vihula, Vergi, Sagadi, väiksematest küladest rääkimata.

„Alla kahekilost torti teha pole mõtet, aga seegi kogus pole mul mingi rikkaks saamise vahend, pigem veel heategevus, et külas elu oleks ja endalgi kontimööda tegevust jätkuks,” räägib noor naine oma esimest päris äri ellu puhudes.

Ringisõitvad teenused

Rattad alla

pangast juuksurini

•• Rattaid pole alla pandud sugugi mitte ainult tordile, nagu juhtus Karulas. Mulgimaal tegutseb näiteks ratastel juuksuritöökoda, üle maa on ringi sõitnud ratastel riidepood ja ka raamatupood. Pangakontoritest rääkimata.

•• Linnades liiguvad ringi pitsa-, toidu- ja viinataksod. Tallinnas tegutsev, end online-kaubamajana reklaamiv toidutakso pakub oma veebilehel aga ülisuurt kojutoimetatavat toiduainevalikut.

•• Aastate eest sõitsid Kadrinas ringi ühe poeomaniku lapsed, kes telefoni teel tellitud kauba pisikese lisatasu eest koju kätte tõid.