Residentuuriks nimetatakse aega, kui arstid, kes on saanud kuueaastase õppe järel diplomiga arstikutse, töötavad Eesti haiglates ja kliinikutes praeguse skeemi järgi vastavalt kolm kuni viis aastat selle nimel, et omandada eriala. Nii on näiteks kolmeaastane residentuur vajalik perearstidel ja ortodontidel, samas kui kirurgiks saamine nõuab viieaastast eriarstiõpet.

„Loomulikult ei tekkinud see diskussioon üleöö,” selgitas Lember praegu veel vaid arstiteaduskonnas arutatava plaani tagamaid. „See on mitmete osapoolte ja residentuuriga tegelejate üldine arusaam, et me peaks oma residentuure pikendama.”

Ta rääkis, et seni vastab Eesti residentuur Euroopa Liidu miinimumnõuetele, kuid võrreldes Lääne- või Põhja-Euroopa riikidega on väga paljudel aladel see lühem. „Eesmärk on see, et residentuurid saaks olema võrreldavad,” sõnastas Lember muudatuse eesmärgi ning tõi esile ühelt poolt õppimisaja pikkuse ja teiselt poolt kvaliteedi. Arstiõpe on pidevalt muutunud ning alles 1990. aastatel õpiti eriarstiks veel skeemiga: kuus aastat diplomieelset õpet, seejärel kaks aastat internatuuri ja alles siis residentuur. „Vahepeal kärbiti internatuur ühe aasta peale ja siis täiesti olematuks,” meenutas Lember. „Nii et praegune plaan oleks nõksuke tagasi teises suunas.”