Ümarlauast võtsid osa erakondade, õpilaste ja üliõpilaste ning autoettevõtete liidu esindajad, kes tõdesid, et riigipoolset dotatsiooni bussidele tuleb kindlasti tõsta. Ometigi ei peetud seda ainsaks ning kindlasti mitte terviklikku vastust pakkuvaks lahenduseks.
Samuti nõustusid poliitikud, et vähemalt paar aastat võtab aega see, et asjad üldse muutuma võiksid hakata. Arutleti üldisemalt ka selle üle, kuidas väheste ressurssidega olukorras lahendada tekkivat kriisi tudengite suutmatusest transpordi eest maksta.
Villem Tori autoettevõtete liidust oli arvamusel, et tudengid peaksid saama küll soodustusi, kuid see peaks toimuma läbi haridusasutuste. Tori visiooni kohaselt peaksid tudengid esitama oma kulutused piletitele ning need kompenseeritaks hiljem vastavalt eelnevatele kokkulepetele.
Taavi Rõivas Reformierakonnast püstitas küsimuse selle kohta, kas riik ikka peaks tudengi iganädalast kojusõitmist kinni maksma. Kokkuleppele tuleks Rõivase sõnul jõuda selles, mitu korda kuus tudeng tahab kodus käia ning palju sellest oleks mõistlik kompenseerida. Samuti pakkus Rõivas välja idee, et bussifirmad võiksid palju aktiivsemalt tudengeid soodsate hindadega sõitma peibutada.
Sotsiaaldemokraat Eiki Nestor oli arvamusel, et eelkõige tuleks tudengitele maksta toetusi nõnda, et see jääks õppuri enda valida millal ning millega ta sõidab, mitte soodustada ühte kindlat transpordivahendit.

Urmas Reinsalu Isamaa ja Res Publica Liidust märkis, et uuringute põhjal ei pea tudengid transpordipõhiseid toetusi seda kõige mõistlikumaks lahenduseks. Tema hinnangul on kõige olulisem ühistranspordi üleriigiline reguleerimine.
Üliõpilaste esindajate seisukohtadest jäid kõlama soovid tagada tudengitele kindlus tuleviku ees ning võimalus sõita soodsalt ka teistel marsruutidel kui kodu ja kool.