Tudulinna kogunesid võistlema põhjamaade kirveheiteässad
“Kas Eesti ja Läti on siis kah põhjamaad?” arutavad poisid, enne kui kirveheitmise järjekord nendeni jõuab. Paarkümmend võistlejat on kogunenud kätt lahti viskama – on alanud põhjamaade kirveviskamise meistrivõistlused. Võistlusest võtavad lisaks põhjamaade esindajatele osa ka Eesti ja Läti kirveheitjad.
Ehkki Eestis on kirveviskamisega tegeldud juba ligi kuus aastat, jääb meie võistlejaid sel korral veel väheseks – osaleb kõigest 15 eestlast. “See on arenev spordiala, iga aastaga tuleb viskajaid juurde,” kinnitavad võistlejad nagu ühest suust.
Ühtekokku on Tudulinna Matsu tallu kogunenud 120 võistlejat, nende seas naisi, lapsi ja kõrges eas pensionäre. Paari aasta tagune kirveheitemeister Marina Andersson on kirvest visanud juba seitse aastat. “Kirveviskamine on mulle algusest peale sobinud,” räägib ta.
Tema jaoks on tänavune võistlus peetud, jääb üle vaid konkurentide tulemusi oodata. “Sain 75 punkti, see on naise kohta päris hea saavutus,” ütleb ta ja lisab, et meistritiitlit ta sel korral siiski ei oota. “Võistlus ei ole kirveheitmise juures kõige olulisem, viskamine on pigem hobi. Saad sõpradega kokku, jood kohvi – nagu piknikul.”
Kirvest oskab heita ka tema 11-aastane poeg Leif.
Ka kirveheitmise “maaletooja” ja ürituse peakorraldaja Tarmo Leini sõnul pole see kindlasti ohtlik spordiala. “Tegemist on küll terariistaga, aga eks iga spordiala puhul on risk suurem kui tänaval jalutades,” sõnab ta. “Ka liiklus on ohtlik, aga ometi sõidavad kõik autoga.”
Harrastada võivad kõik
Kirveviskamist võivad harrastada kõik, kel kirves olemas. Kahe tera ja tugeva, Aafrikas leiduvast hikkoripuust valmistatud varrega kirve saab soetada umbes kahe tuhande krooni eest.
“Meie kutsume seda viskamiskirveks, aga Kanadas, kust viskamise traditsioon pärit, on see tõenäoliselt olnud töökirves,” jutustab Leini. “Viskamiseks peab vars kindlasti olema hikkoripuust, et see ei puruneks. Kasepuust varrest on see kümme korda tugevam.”
Küsimuse peale, kas kirveheitmisel on ka omad nõksud, Leini muigab. “Oluline nõks on see, et peab olema natuke jõudu. Näiteks naised üldiselt algul eriti ei jaksa, kuni lihased on natuke tugevamaks muutunud,” lausub ta.
Naiste heitekirves on meeste omast tegelikult veidi kergem: terasse on tehtud augud ning ka vars pole nii raske. “Nädalake treenimist, ja siis saadakse juba ilusasti pihta ja ollakse ka suhteliselt täpsed,” kinnitab Leini. “Peaaegu iga kahe aasta tagant on põhjamaade meistrivõistlustel meistriks tulnud naine.”
Leini sõnul on temalt küsitud küll ja küll, miks nad neid kirveid viskavad. “Ju meil on nende inimestega ka midagi muud ühist. Kõik oleme võib-olla mingi kiiksuga,” lausub ta naerdes. Eestis on neli kohta, kus kokku saadakse ja võisteldakse.
Põhjamaade meistrivõistlused vältavad Matsu talus ka täna. Täna on korraldajate sõnul veel eriti tõsine päev, sest toimuvad finaalid. “Kuna tahtjaid on palju, panime täna (eile - toim) paika paremusjärjestuse. Finaali saab igast riigist ainult kümme meest, viis naist ja viis juuniori,” ütleb Leini. “Seega veidi alla poole finaali ei pääse.”
Vahepeal on harjutusplatsile kogunenud uued inimesed. “Tegelikult pole see üldse nii keeruline, kui paistab. Ainus asi, et tuleb olla rahulik,” jutustab Soomest pärit Gerd Nyblom, kes käib kirvest heitmas kord nädalas, pühapäeviti. “See on väga lõbus ajaviide,” kinnitab ta.
Jõuan vaevu mõelda sellise spordiala reeglitele, kui üks viskeharjutaja teist hoiatab: “Ära mulle siia nii selja taha ka tule.” Teine on talle liiga lähedale seisnud. “Ja kirvele enne järele ei lähe, kui kõik on lõpetanud,” ütleb ta igaks juhuks mulle.
Siis astuvad kolm meest joonele, sihivad ning lennutavad kirved kuue meetri kauguselt otse märklaua keskele. Õhus jõuavad kirved teha täpselt poolteist tiiru.
Heita tuleb kuus meetrit
Märklaua diameeter 60 cm
Viskekirves on kaheteraline; vars on vähemalt 60 cm pikkune.
Märklaud asub viskejoonest kuue meetri kaugusel ja selle diameeter on vähemalt 60 sentimeetrit.
Märklaua keskpunkt asub maapinnast 1,5 meetri kõrgusel; Igal võistlejal on eelvoorudes 3x6 viset, poolfinaalis 2x6 viset ja finaalis 1x6 viset.
Kohtunikud annavad punkte ühest viieni, võistleja saab maksimumpunktid, kui kirve tera tabab märklaua keskpunkti.
Võistleja vise ei lähe arvesse, kui ta astub üle viskejoone enne, kui kirves jõuab märklauani.
Kui kirves läheb märklauda saba ülespidi, võistleja punkte ei saa.
Kui kirves tabab märklauda mõlema teraotsaga, võistleja punkte ei saa.
Kirves peab jääma märklauda, kuni kohtunik selle ära võtab.
Allikas: võistluse korraldajad
