Noarünnak on ohtlik. 2011. aastal oli Otepääl kaasus, kus ülejoonud inimene ei saanud aru, kus ta on, ja ründas politseinikke noaga. Ründas nii ohtlikult, et politseinik on tervislikel põhjustel siiani teenistusest eemal. Sellest ajast oleme turvataktika kaasusi analüüsinud ja järeldusi teinud. Arutasime ka teiste turvataktika spetsialistidega mujalt ja langetasime otsuse, et siin ei aita gaas, teleskoopnui ega füüsiline jõud. Käituda tuleb resoluutselt, olla valmis relva kasutama, suunata relv ohule ja vajaduse korral teha otsustav lask.

Eile tulistati rindkeresse. Miks mitte jalgadesse, kätesse?

Lasud teeme üldjuhul rindkeresse, sest sinna tabamise protsent on parem. Kriisisituatsioonis on keeruline jalgadesse või kätesse pihta saada. Ja kui lask jalga ka tabab, siis arvestagem, et jalas on artereid, mille tabamine võib surma põhjustada. Meie eesmärk on ikkagi rünne tõkestada, mitte inimest tappa. Sellest lähtudes ongi kujunenud nii, et kui on tegemist terariistaga – nuga, hang, kirves vms –, siis igal juhul võtab politseinik relva välja ja on valmis seda kasutama. Resoluutselt, konkreetselt. Muidugi, korrakaitseseaduse järgi peame hoiatama ja proovima ka muid vahendeid kasutada. Me alati hoiatame: ma kasutan tulirelva, kui te ei lõpeta rünnet. Antud kaasuses oli samuti näha eelnev käsu andmine: pane nuga maha, heida pikali. Seda ei kuulatud ja seetõttu tuli ohtliku ründe tõkestamiseks kasutada relva.