Kokku oli pakkumisel 581 eri ajastutest pärit münti, neist osteti umbes pooled. Vanaraha esitleti suurel teleekraanil, füüsiliselt paiknesid mündid kuni ostuni suletud seifis. Mõned huvilised olid oma ostud broneerinud juba eeloksjonil. Ilmselt Venemaalt kohale sõitnud kollektsionäärid tundsid huvi rohkearvuliselt esindatud vene müntide vastu. Kibedamaks pakkumiseks läks Aleksander III aegsete rublade ja Nikolai II aegsete kopikate puhul – hinnad kerkisid paari tuhande kroonini.

Kuld kuulus riigile

Oksjoni lõpuks moodustus tellerileti taha pikk saba, kus oma maksmiskorda oodates ostetu üle muljeid vahetati.

Haljaku sõnul toimetatakse kaugemalt pärit kollektsionääride mündid vajadusel kätte ka posti teel. “Tänu Euroopa Liidule on posti- ja ekspordiküsimused kergemini lahendatavad,” selgitas ta. Nõukogude ajal oli numismaatika Eestis varjusurmas, sest neid, kes kodus lubatust rohkem väärisraha hoidsid, karistati rängalt – kuld ja hõbe kuulusid ju riigile, Nõukogude Liidule.

“Mündioksjon on üks müügivariant. Kindel selle poolest, et müüdav asi on autentne ning õiglase hinnaga. Vahendajale või liigkasuvõtjale müües ei saagi õiget hinda kunagi teada,” rääkis Haljak. Oksjonile sattuvate asjade puhul on ka kindel, et tegu pole varastatud kraamiga. Korraldaja sõnul võimaldavad mündid näha meil oma ajalugu. “Müntidelt näed, et me ei jooksnud ainult loomanahkades ringi, vaid meil tehti oma raha ja seda kasutati siin. Rahvas oli seesama, kes siin praegugi elab.”

Gunnar Haljak hindas oksjoni eksklusiivmündiks Rootsi kuninga Erik XIV aegset veeringut, mis 3600 krooni eest eile uue omaniku leidis. Liivimaa kuninga Magnuse killing osteti 3400 krooni eest. “Oksjonipidamine nõuab ühiskonna stabiilsust – kollektsioneerimist alustatakse viimases järgus, kui maja, külmkapp ja auto on juba ostetud,” nentis Haljak.