Üle mere vabadusse ehk paadipõgenemised aastatel 1945–1984
Arvutispetsialist Jaak Pihlau on pensionipõlves usinalt uurinud KGB Eestisse jäänud väheseid toimikuid ning kirjutanud mitu põhjalikku uurimistööd metsavendadest ja Läände põgenenud eestlastest. Oma uurimistöös keskendus Jaak Pihlau õnnestunud põgenemistele.
“Kui palju põgenemiskatseid ebaõnnestus, ei ole täpselt teada. Rääkida võib ainult ligikaudsetest arvudest. Olen arvestanud, et sissekukkumiste arv võrreldes Läände pääsenutega oli umbes kümme korda suurem. Säilinud arhiividokumentide ja muude allikate kaudu olen selgitanud, et aastail 1947–1989 oli vähemalt 15 õnnestunud põgenemise juhtu, mille käigus suutis Läände põgeneda umbes 45 inimest. Ebaõnnestunud üritustes osalenud inimeste arvu hindan samal perioodil 150-le,” teeb Pihlau oma uurimistulemustest kokkuvõtte.
1990. aastal tõi tollane Eesti NSV KGB ülem Eestis Rein Sillari Päevalehes andmed, et aastatel 1970–1989 algatati kriminaalasi 78 inimese suhtes riigipiiri ebaseadusliku ületamise või selle katse eest.
Üle mere, üle jää. Umbes pooled edukatest põgenemistest toimusid meritsi. Kõige enam üritasid nõukogude korrast hirmutatud inimesed meritsi põgeneda kohe pärast sõja lõppu, kui NSV Liidu piirivalvejõud ei olnud Läänemerel veel korralikult välja arenenud. Aastail 1945–1946 käisid mitmed Rootsi põgenenud mehed salaja Eestis, et viia ära siia jäänud sugulasi ja sõpru.
Novembris 1945 saabus mootorpurjekal Hiiumaa külje all asuvale Kaevatsi laiule kaks meremeest, kellest Aleksander Paat viis kaks nädalat hiljem kümnese paatkonna tagasi Rootsi. Purjekal oli tema perekond ja sõbra perekond. Aprillis 1946 saabus Haapsalu lähistele Tuuru rannakülla Mihkel Laks ja viis Rootsi oma abikaasa, kolm last ja sõbra.
Augustis 1946 saabus Tallinna küljel all asuva Kallavere lähistele Ülgase külla Helsingi lähedalt pärit Herbert Liljeberg, kes viis Teenuselt Läänemaalt kaasa oma pruudi Alice Kikajooni. Noored jõudsid edukalt Soome ja abiellusid.
1947.–1948. aasta kevadtalvel kattis jää kogu Soome lahe, mida juhtub harva. Loomulikult kasutati seda pakase loodud teed Soome põgenemiseks.
Veebruaris 1947 asusid Käsmult suuskadega Soome poole teele kolm Pärnu merekooli noorukit. Ehkki nad jõudsid kaugele Nõukogude Liidu piiridest, arreteeriti nad ometi ja sõjatribunal mõistis nad 10 aastaks vangi.
1948. aasta märtsi lõpus tegi Piritalt samasuguse katse “soomepoiss” Heino Mikiver. Alustanud suuskadel ja jätkanud jalgsi, õnnestus ka temal Soome jõuda. Palunud öömaja Suomenlinna rannasuurtükiväe staabis, arreteeriti ta aga ootamatult soomlaste poolt ning anti NSV Liidu võimudele välja.
Järgmise aasta kevadel jõudsid soome kelkudel Muugalt mööda jääd teekonda alustanud Jakob Põllu ja Arnold Saluste 24 km kauguseni Soome rannikust, kus nõukogude piirivalve nad tabas ja tagasi tõi.
“Tehnilises mõttes olid kõik eelmainitud põgenemised edukad, sest jõuti NSV Liidu piiridest välja, kuid sellest ei piisanud veel vabadusse pääsemiseks,” ütleb Pihlau. Mõnel juhul ei aidanud aga isegi Soome jõudmine, sest soomlased andsid eestlased venelastele välja. Edaspidi seondus põgenike lootus vabasse maailma jõuda põhiliselt Rootsiga.
LÄÄNDE KALALAEVADEGA. 1947. aastal põgenes Gotlandi saarele kalatraaler Merituul koos üheksaliikmelise eestlastest meeskonnaga. Paar meest abiellusid hiljem Rootsis, kuid kapten Priidu Põld pöördus Rootsi luuregrupi koosseisus 1951. aasta sügisel salaja Eestisse tagasi ja langes Põõsaspea neeme juures lahingus piirivalvuritega.
Merituule põgenemise järel tegi KGB juhtumist tõsised järeldused ja kontrolli meremeeste üle karmistati tunduvalt. Laevade meeskondades suurendati venelaste osakaalu, samuti kehtestati kord, et kalalaevades ei tohtinud korraga olla eestlasest kapten ja motorist.
Ometi õnnestus 1948. aastal põgeneda Rootsi kalatraaleril Merisilm. Kuuest meeskonnaliikmest ainult kapten ja traalmeister olid eestlased. Kolmanda eestlasena õnnestus põgeneda laeval “jänesena” kaasa sõitnud kapteni sõbral, keda piirivalve ei avastanud. Kapten Eduard Soorsk vahistas merel venelasest motoristi ja koos teiste venelastega suleti nad kajutisse. Gotlandi lähedale jõudnud põgenikud istusid päästepaati ja tegid ka luku taha pandud venelastele ettepaneku põgeneda, kuid need keeldusid.
Järgnevate merepõgenike kohta ei ole säilinud palju andmeid, sest Rootsi luure hakkas kasutama põgenike dokumente Eestisse saadetud agentide varustamiseks. On teada, et 1948. aastal Eestisse saadetud luureagent Harri Vimm kasutas näiteks Merisilma kapteni Soorski dokumente.
Ehkki 1950. aastate alguseks oli piirivalve ja KGB raudse vöö ümber Eesti korralikult üles ehitanud, üritati ikkagi Läände põgeneda.
PÕGENEMISED 1950–1984. 1955. aasta märtsis suutis 20-aastane Manivald Rästas end peita Inglismaale sõitva kaubalaeva trümmi. Enne seda oli Rästas arreteeritud sidepidamise eest metsavendadega ja ta oli viibinud Koluvere koloonias. Kurnav reis laeva trümmis lõppes Thamesi suudmes Gravesandi sadamas. Märkamatult laevast väljuda aitas Rästal samaaegselt laeval viibinud inglise meremeeste brigaad. Rästas pani selga oma parimad riided ja väljus koos inglastega laevast kui õige mees. Laeva 36 meeskonnaliikmest oli enamik venelased.
1955. aastal põgenes Saaremaalt Eduard Õun. Ta oli oma kalapaati põgenemiseks pikalt ette valmistanud, monteerides mootorile ka isetehtud summuti. Õun võttis kaasa ka naise ja ämma ning jõudis õnnelikult Rootsi Färösundi sadamasse.
Üks ebameeldivamaid põgenemisi KGB jaoks oli 1957. aastal õnnelikult Läände jõudnud jahi Muhu juhtum. Üks põgenikest oli mitmekordne NSV Liidu meister purjetamises ja jääpurjetamises Eugen Adrik. Vene rahvusest sportlane (endine nimi Jevgeni Mudroljubov) oli 1950. aastal värvatud KGB agendiks, kuid arvati paar aastat hiljem siiski passiivsuse pärast nuhkide seast välja. Tallinna–Klaipeda purjeregati käigus kasutas Muhu meeskond udu ja tormi ning koos kahe kaaslasega jõuti pärast vintsutusi Rootsi randa.
Alates 1960. aastatest vähenes edukate merepõgenemiste arv pea olematuks, sest nõukogude piirivalve tehniline tase oli tõusnud punare;iimi jaoks vajalikule tasemele. Ometi üritati ka sel ajal vabasse maailma jõuda. Mitmed tolle aja põgenemised on seotud välismaale suundunud kaubalaevadest ärahüppamistega. Ometi on ka sellest perioodist teada vähemalt kaks edukat paadipõgenemist.
1978. aastal põgenes väikesel kummipaadil üle Soome lahe Koplis spordiroodus aega teeninud noor purjesportlane Mart Vahter. Eriti kuulsaks sai 1984. aastal nelja kummipaadipõgeniku lugu, kes Karepa rannast edukalt põgenesid. Andre Hildebrandti, Alex Lepajõe, Raivo Roosna ja Harry Gelteini hilisemad “vägitegudest” Soomes ja Rootsis on palju kirjutatud. Ometi on selle loo tagamaad veel küllalt segased siiani.
