Mait Uimil on õlleasjandust täis ait ja sauna eesruumgi. Rein Sikk

Kui endine Uljaste külavanem ja praegune Rägavere vallavanem pani kunagi ammu tallele ühe haruldase Soome KOFF-i õlle purgi, ei osanud ta arvatagi, et sellest kasvav hobi viib umbes 10 000 eksponaadiga muuseumi loomiseni.

Ega too õllepurk tõtt-öelda maailma mastaabis miski haruldus olnud, tavaline Soome laiatarbeõlu. Aga toonases sovetiajas oli selle hankimine ime. Ja veel millises purgis – raudses, kenad välismaa kirjad peal! No eks pani siis Mati veel teise ja kolmandagi erilise purgi tallele. Nii igaks juhuks, et sellest näiteks pliiatsitops teha. Tõesti, soveti-argielu iseloomustas seegi, et välismaa õllepurkidest ja jogurtitopsidest valmistati laiatarbemeeneid. Kui aga ühel päeval avastas Mati metalli sisaldanud purgilt rooste, oli selge – kui tahad hoida, pead ka hooldama. Hakkaski hooldama.

Ühest kasvab teine

Ühest hoolest kasvas teine ja juhuslikult alanud õllenduse kogu muudkui paisus. Õllekannud, õllepurgid, õllesildid, õllesärgid, õlleavajad, õlleplakatid, õlletikud… puhh, Matil ei tule esimese pauguga meeldegi kõik õllega seotu, mis aastate jooksul kokku kogutud.

Erinevalt kümnetest ja sadadest teistes õlleasjanduse kogujaist, kes oma kollektsioone kappides ja kastides hoiavad, kolis Mati selle kodumaja aida ühte ruumi. Pani riiulid seintele ja triiki kogutut täis. Ei mahtunud! Võttis siis kasutusele aida teise ruumi. Ikka ei mahu! Nüüd tuleb sauna eeskodagi eksponaatidega täita.

Mati nimetab väljapanekut tagasihoidlikult Õlleaidaks, külalised, kes Mati kodusoleku ajal võivad lahkelt ligi astuda, hüüavad aga kui ühest suust: muuseum!

Aga jutt Mati õllehobist hakkas levima. Küll naaberkülla, naabermaakonda, aga ka kaugemalegi. „Täna ei pea ma tõesti eriti vaeva nägema, et kollektsiooni täiendada, see tuleb ise kokku,” muheleb peremees. Küll on täis ja tühjade pudelite, purkide toojaks sõbrad, tihti aga võhivõõradki. Neil endal pole enam huvi koguda ja annavad edasi sellele, kes hinnata oskab. Või siis vanahärrad, kes elutee lõppu näevad ja tahavad, et nende kollektsioon edasi elaks, mitte prügimäele ei rändaks. „Antiigipoode ma tuulamas ei käi, see hakkaks tasku peale,” nendib Mati, kes eelistab lihtsalt toodu vastu võtta ja sellele väärikas koht oma kogus anda.

Kõige suuremaks kimbatuseks olnud Matile aga see, kui kord üks lastelaager tahtnud tema kogu vaadata. Et ikkagi alkohol ja puha, mõtles mees. „Aga samas on õlu tuhandeid aastaid olnud Põhjamaade kultuuri osa, õllepudelitel ja siltidel on nii kunstiajalugu kui ka disaini ajalugu, rääkimata spordi ajaloost,” kostab Mati ja näitab põhjanaabrite õllesarja, mis toodi turule siis, kui Soome eelmine kord hoki maailmameistriks sai. Igal pudelil on ühe kuulsa hokimehe pilt ja lugu. Aga mis lastesse puutub, siis lasi Mati nad loomulikult kogu vaatama. Tutvugu õlleasjandusega pigem siin kui kusagil kuuri taga parmude mörinat kuuldes.

„Kingitud õllesid ma aga kohe ära ei joo, pigem kutsun sõbrad külla ja teeme degusteerimise,” kostab Mati, kes ei häbene oma õllelembust. Siis aga täpsustab: „Liitrine purk on minu jaoks siiski veidi suur kogus.”

Eriline

Rariteedid kollektsioonis

•• Mati võib uhkustada Moskva olümpiamängude tarbeks toodetud esimese Nõukogude purgiõlle purgiga. Ja see pole sugugi kerge nagu praegused alumiinium-pullo’d, vaid raske, oleks kui tina täis valatud. Tegelikult on purgi valmistamiseks kasutatud lihtsalt raua­sulamit.

•• Austraaliast jõudis kollektsiooni sealne õlu, mis pühendatud maakera kuklapoolel toimunud ESTO päevadele.

•• Kui Mati paari aasta eest säilitatavad ühikud kokku luges, oli neid seitsme tuhande ringis. Nüüdseks on ta vist jõudnud kümne tuhande ligi.