„Orkester on senini elus püsinud seetõttu, et külas leidub noori, kes armastavad muusikat,” ütleb Regina Lell, Venemaal asuva suurima eestlaste küla Suetuki orkestrit üle 30 aasta juhtinud Ernst Lelle tütar.

Juuli algusest kannabki 1901. aastal Eestist Siberisse väljarännanute asutatud orkester Ernst Lelle, kohalikele lihtsalt Lelle Ärni nime. Ernst suri 56-aastaselt raske haiguse tagajärjel eelmisel aastal.

Suetuki eestlaste orkester on erakordne nähtus eesti muusikaelus, kinnitavad nii Eesti puhkpilliühingu peasekretär Valdo Rüütelmaa kui ka eluaegne puhkpilliorkestrite dirigent, Ernst Lelle hea sõber Heldur Saade.

Eestis on ka vanemaid külaorkestreid, näiteks Väägveres või Tormas, aga nii kaua ja nii kaugel isamaast tegutsenud orkestrit teist ei ole kui suetuklaste oma. Eestlastel oli küll oma orkester ka Kanadas Torontos, kuid see lõpetas tegevuse, kui liikmed hakkasid ära surema, aga nende lapsed orkestrisse enam ei tulnud. Suetukis tahavad aga noored siiamaani oma esiisade orkestrisse mängima pääseda.

Eesti võhm

Ülem-Suetuki orkester on justkui väike elav monument Siberi eestlaste pealehakkamisele ja „eesti võhmule”, nagu Lelle Ärni seda armastas nimetada. Koduses eesti keeles tähendab see „eesti vaimu”. Pealehakkamisele sellepärast, et orkester sai alguse üsna omapärasel moel.

Regina Lell on pannud orkestri sünniloo lühidalt kirja nii: „20. sajandi algul oli kahel Ülem-Suetuki mehel üks suur unistus. Need mehed olid Jakob Kask ja kirikuõpetaja Jüri Veem. Just nemad, kogunud julgust, kirjutasid kirja oma tuttavale Zimmermanile Leipzigisse Saksamaale. Nende sooviks ja lootuseks oli saada kas või mingeid kasutatud muusikariistu. Võib-olla oleks see soov jäänud meestele ainult unistuseks, kuid nende üllatuseks saadeti kaugelt Saksamaalt täiesti uued pillid ja tasuta. See innustas ka Ülem-Suetuki rahvast, et aidata ja toetada orkestri loomist. Kohaliku rahva abiga osteti veel pille juurde ja nii hakkasidki Suetuki noored käima pasunamängu õppimas.”

Ülem-Suetukis tähistavad eestlased ja nende järeltulijad jaanipäeva senini vana kalendri järgi – kaks nädalat hiljem kui meie ehk siis 7. juulil. Sellel 45 aastat tagasi tehtud fotol ei ole kahjuks tollal 12-aastast Lelle Ärnit, kuid aegade side on fotol täiesti olemas.

Teises reas kõige paremal istub Mihkel Kask ning viimases, neljandas reas seisab kõige paremal Aleksander Kask ehk Kase Sass. Nemad olid ühe orkestri asutaja Jakob Kase pojad. Viimases reas vasakult kolmandana seisab aga Kase Sassi poeg Mihkel, kes elab siiani Suetuki lähedal väikelinnas.

Orkestrit juhtis aga tollal Rudolf Pensa, kes elutarga näoga hoiab sel vanal fotol sigaretti (noorte meeste vahel kolmandas reas). Pensa andiski 1974. aastal orkestri juhtimise üle just sõjaväest tulnud Ernst Lellele.

Ainsana ühendab tollast ja praegust Suetuki orkestrit Nikolai Kensap, kes istub fotol paremalt esimesena kolmandas reas. 1966. aastal oli tuubat ja bassi mänginud Nikolai orkestris üks nooremaid, aga praegu 58-aastasena on ta kõige vanem. Pole ju üldse vanade meeste orkester!

Pärast Ernst Lelle surma juhib orkestrit noor tubli mees Aleksei Polezajev, kellel küla muusikutest on ainsana muusikaharidus. Aga tähtis on tahtmine „eesti võhmu” teha!

„Meil on külas praegu 10–11 meest, kes mängivad. Kui on vaja kuskil peol mängida, siis tulevad veel kolm meest ümberkaudsetest linnakestest juurde,” räägib 33-aastane Aleksei. „Jaanipäeval mängis juubeli ajal 13 meest, ei jätkunud enam instrumentisigi. Peo puhul tahtsid ju kõik mängida!”

Pillid ongi Polezajevi sõnul kõige suurem probleem. Mõni aasta tagasi saadi Eesti riigi abiga küll uus trompet ja klarnet, aga enamik pille on veel sügavast Nõukogude ajast. Kõige vanem pill on samuti sel vanal fotol näha – siis veel tuttuus bariton, Kiievi mööblivabriku (!) toode.

Kool töötab, järelikult elab ka küla

Lisaks ainulaadse orkestri tähtpäevale tähistas Ülem-Suetuki küla tänavu jaanipäeval ka oma asutamise 160. aastapäeva.

Tänapäeva suurimas eestlaste ja nende järeltulijate külas endise NSV Liidu alal elab pidevalt ligi 140 inimest. Kuigi paljudes majades räägitakse vene keelt, on siiski peaaegu igas peres keegi eesti juurtega. Aga puhast eesti keelt kuuleb külas samuti piisavalt.

Ülem-Suetuki küla säilimiseks on kriitilise tähtsusega kooli olemasolu. Kohalikus üheksaklassilises koolis õppis tänavu 15 last. Neist 12 õpib ka eesti keelt. Lapsi õpetab juba aastaid Eesti haridusministeeriumi saadetud vahva õpetaja Airi Lauri, kes on jäänudki sinna elama.

„Kõik nad saavad eesti keelega hakkama,” räägib õpetaja Lauri. „Eks tase sõltub sellest, kui palju kodus eesti keelt räägitakse, aga pooltel on vanaisad ja -emad elus, kes räägivad puhast eesti keelt.”

Orkestri ja küla tähtpäevale kogunes ligi 400 inimest. Umbes sama palju elas külas Nõukogude Liidu lagunemise ajal 1991. aastal.