Unistus: sponsorivabale laulu- ja tantsupeole pääsevad kõik soovijad
Tundelise vaidluse lõpuks lubab kultuuriminister Urve Tiidus arutada võimalust muuta laulu- ja tantsupidu sponsorivabaks. Veelgi enam, Tiidus lubab kaaluda, kuidas lubada laulu- ja tantsupeole kõik soovijad, leides neile võimetekohase rolli. Pärast pidu algab uue tantsustaadioni ideekonkurss.
President hoiatas vabariigi aastapäeval, et eestlased joovad end surnuks. Peagi vastas laulu- ja tantsupeo sponsor A. Le Coq teatega: mida rohkem õlut joote, seda rohkem üht peokollektiivi toetate. Kuidas absurdi mõista?
Eks mõlemad väited ole kunstilised liialdused. Ühelt poolt oli manitsemine ja teiselt poolt teeb firma endale reklaami. A. Le Coq on üks peo sponsor. Millegipärast räägitakse nende puhul ainult õllest. Mitte, et nad toetavad pidu joogiveega, milles pole promilligi. Palaval peoajal tuuakse osalejaile pudelivesi kätte, et nad ei peaks järjekorras seisma.
Meenutan. Kõigepealt tekitasid vabaühingud ja arstid alkoholivaba laulupeo diskussiooni. Siis teatas tehas meedias, et peol alkoholi keelamine võib vähendada nende kasumit ja rikkuda sponsorlepingut. Alkohol siiski suruti peo ajaks eraldi alale. Seejärel esitles tehas meedias taunitud kampaaniat „Kas eestlane on laululind või tantsulõvi?”. Meenutan ka varasemaid sponsorämbreid: fotoaparaatide tootja riputas laululapsed täis kollaseid firmanimega kaelapaelu, pank soovis teha pangakaardist peo osavõtjakaardi ja oleks nii saanud korraga kümneid tuhandeid kliente.
Kui sponsor tahab toetada olulist kultuuriüritust, on ülejäänu lepingu teema. Kas kaelapaelad sobivad rahvariietega? Tuleb ette näha. Lepingud peaks olema detailselt läbi mõeldud ja räägitud. Aga sponsorlus annab tõesti peole kommertsmaiku.
