Tervet mõistust tuleks kasutada kõikides valdkondades, ka selles. Selge on see, et mingit massimmigratsiooni Eesti endale lubada kunagi ei saa ega peaks. Mis ei tähenda, et me peaks olema teises äärmuses – et üldse mitte kedagi siia elama lubada. Me peaksime püüdma olema võimalikult targad.

Mis puudutab konkreetselt ülikoole, siis kui välistudeng õpib Eestis näiteks aastaid magistriõppes või doktoriõppes, siis võiks tema elamisluba kesta mõnevõrra kauem. Et talle antaks võimalus siinsamas Eestis omandatud teadmisi ja oskusi ka rakendada. Kui ta on omandanud magistri- või doktoriõppes kõik, mis siin pakutakse ja teinud seda hästi, miks siis mitte kasutada heas mõttes seda inimest meie oma ühiskonnas edasi.

Täna on see süsteem, et kui välisüliõpilane on siin ülikooli lõpetanud, siis peab ta ära minema, sest elamisluba lõpeb ära. Nii et üks väga loogiline samm võiks olla, et anda neile ka võimalus oma oskuseid Eestis rakendada, anda neile mingi aeg – on see näiteks aasta – ja vaatame, kas tal õnnestub Eestis kanda kinnitada või mitte. See on minu meelest üks esimesi samme.

Nii et jah, selles osas, mis puudutab haritud välismaalasi, ma arvan, et me võiksime olla liberaalsemad.

Rektorid ja haridusministeerium on siseministeeriumile ette heitnud, et nad liiguvad selles küsimuses väga aeglaselt. Kas teie olete rahul oma koalitsioonikaaslase Ken-Marti Vaheri juhitud ministeeriumi tempoga?

Mina ei heidaks siseministeeriumi inimestele midagi ette. Ega siis nemad ka saa tegutseda ainult nii nagu neile meeldib või pähe tuleb. Eks ka nende tegevuse juures, nagu loodetavasti ka kõigi riigiametite juures, peab olema laiem ühiskonnatunnetus. Selge, et Eesti on igasuguse immigratsiooni teemal hell tulenevalt sellest, et meie rahvastikupilt nõukogude okupatsiooni ajal drastiliselt muutus.

Meie kodakondsusseadus, meie välismaalaste seadus, on väga konservatiivsed – see oli teatud mõttes ühiskondlik kokkulepe kui Eesti iseseisvus taastati. Aga 20 aastat ja natuke peale on sellest ajast edasi läinud. Ning ma arvan, et oleme jälle piisavalt enesekindlad riigina ja ühiskonnana ning me võiksime ehk nendele teemadele vaadata vähe avarama pilguga, kui me võib-olla seni täiesti mõistetavatel ja ajalooliselt tulenevatel põhjustel tegime.

Selles osas olen ma täiesti kindel, et ka siseministeeriumi kodakondsus- ja migratsiooniteemadega tegelevad inimesed on ühiskonnaga samas tempos valmis liikuma. Need teemad on väga tundlikud, sellest tuleb aru saada. Suuri kannapöördeid ei ole mõistlik ega ka võimalik teha. Aga ma arvan, et täna on aeg küps magistrantide ja doktorantide osas midagi teha. Kõik need seadused on ju ka elavad dokumendid, mida teevad inimesed.

Aasia-suunaline poliitika on järjest rohkem tähelepanu all. Ma saan aru, et millalgi veebruarikuus avatakse meil Indias lausa uus saatkonnahoone. Samas meie president käib välisvisiitidel ikka sinna lääne poole – mitu korda aastas USAs ja ka mujal. Kas Aasia poole pole veel jõutud temale ühtegi visiiti kokku leppida?

Seda arutelu on juba paar aastat väga toredalt siin Eestis peetud, et kui palju me peaksime oma ressursse ja tähelepanu väljapoole Euroopat panema. Kui vaadata meie välisesinduste võrku, siis seda on viimastel aastatel arendatud Aasias ja natuke ka mujal väljaspool Euroopat.

Ma loodan, et me saame veebruaris avada meie saatkonna Indias, Delhis. Viimased saatkonnad, mis avati, olid Kesk-Aasias – Kasahstanis, Astanas – mis katab ka muud Kesk-Aasiat; peakonsulaat Shanghais lisaks olemasolevale saatkonnale Pekingis; peakonsulaat Sydneys, Austraalias; ja nüüd me vaatame Brasiilia poole. Enne seda avasime 2009. aastal veel esindused Egiptuses ja Iisraelis. Nii et tähelepanu Eesti kohalolekule nendes piirkondades on viimastel aastatel kasvanud.

Mis visiite puudutab, siis iseenesest Aasia-suunalisi visiite on teinud peaminister, majandusminister, välisminister, ka teised. President ehk riigipea on paljude Aasia riikide jaoks väga kõrge tase omaette. Riigipeade visiite valmistatakse ette aastaid ja see on midagi ikka nii tähtsat ja tõsist. Meil on presidendi nii mõnigi võimalik visiit Aasia riikidesse ettevalmistamisprotsessis, aga nagu ma nimetasin, siis see on niivõrd teise tähendusega ja tähtsusega meie Aasia partneritega. Küll tulevad need ka.

Kuidas teie reageerite oma koalitsioonikaaslaste, erakonnakaaslaste ja ka riigipea välispoliitiliste mõtteavalduste ja tegevuste peale, mis pole ehk just kooskõlas meie ametliku poliitikaga, kuid mis võivad hakata mõjutama meie suhteid teiste riikidega? Ma mõtlen siin näiteks kaitseminister Urmas Reinsalu Gruusia-suunalisi mõtteavaldusi, piirilepinguga seotud küsimusi, minister Rein Langi arvamust Suurbritannia Euroliitu kuulumise kohta, presidendi hinnangut ÜRO julgeolekunõukogusse pürgimise kohta jne?

Minu kui Eesti inimese, selle ühiskonna liikme ja praegu siis välisministri tööl olev inimese esmane huvi on see, et Eesti positsioon rahvusvaheliselt oleks maksimaalselt kindel. Et ükskõik, mis asjad meil siin kodumaal on, et need ei nõrgestaks rahvusvahelises mastaabis meie julgeolekut ja keskkonda, mis võiks meie arengule kaasa aidata. See tähendab, et ma ei arva, et nii mõnigi asi tasuks võimendamist välisministri poolt. Välispoliitika on loomulikult paljuski sisepoliitika peegeldus, asjade üle tuleb arutada ja debatti pidada, aga ma ei arva, et Eesti välispoliitilistele positsioonidele tuleb alati kasuks sisepoliitilistel eesmärkidel hinnangute andmine.

…et ühel on õigus ja teisel ei ole?

Jah, ma arvan, et see ei aita kuidagi kaasa. Mul ei ole midagi selle vastu, et Eestis tõsimeeli arutatakse, millist profiili me näiteks tahame ÜROs – kas me peame mõistlikuks julgeolekunõukokku kandideerimist (kuigi see asi on juba aastal 2005 valitsuse poolt otsustatud, aga alati on võimalik ka ümber otsustada).

Nii et selliseid praktikaküsimusi võib arutada. Aga ma ei pea õigeks, et välisminister oleks see isik, kes mingist mängulisuse soovist hakkab sisepoliitilist võitlust pidama mingite üksikute lausete üle. Kui mina teen seda tööd, siis ma teen seda selleks, et Eesti välispoliitiline positsioon oleks võimalikult tugev. Ja ma ei aita kaasa seal, kus ma näen, et see võib meie positsioone murendada.

Mainisite Eesti kohalolekut muu hulgas ka Egiptuses. On teil infot selle ema kohta, kellel on Egiptuses vaidlus käimas oma lapse üle, kes tema abikaasa perekonna poolt nii-öelda ära võeti?

Eks meil välisministeeriumil käib infovahetus tema ja ta perekonnaga ikka. See on üks väga keeruline juhtum, kuna ta puudutab ühe perekonna siseelu. Kahjuks see ei ole ka üksikjuhtum või ainulaadne, neid näiteid on veel. Ka Eestis lähevad pered samamoodi tülli ja on ka neil vaidlusi laste üle. Ja on selliseid abielusid, kus üks pool on Eesti kodanik ja teine mõne teise riigi kodanik, sealhulgas ka täiesti teisest kultuuriruumist ja seal samamoodi tekkivad abielusisesed lahkhelid.

Nii et jah, see on üks selline kurb juhtum. Kahjuks neid on veel. Riiklike vahenditega nendesse perekonnaasjadesse sekkumine on äärmiselt komplitseeritud. Jah, lõpuks üks vahend on kohus – antud juhul saab see olla Egiptuse kohus, kuna osapooled on seal. Ja alati oleks kõige parem see, kui vanemad suudaksid omavahel kokku leppida, kuidas last kasvatatakse. Ma muidugi loodan, et nad jõuavad kokkuleppele.

Aga kuna tegemist on delikaatse, inimeste eraellu sügavalt tungiva teemaga, siis arutelu avalikkuse ees tihti ei aita lahendustele kaasa.