ÜRO-le kirjutatud kaebekiri saatis tudengid kümneks aastaks vangi
Vanahärra Ants Lätti (84) sai nooruses hakkama uskumatu riigivastase teoga: ta üritas 1949. aasta küüditamise järel saata kaebekirja ÜRO-le. Tasuks oli kümme aastat vangilaagrit.
Uskumatu on seegi, et Ants on osanud saladust hoida nii, et sellest olulisest hetkest meie vabadusvõitluse loos teavad vaid vähesed. Ants ei taha tühja tunnustamisjuttu ega kiidupabereid, tema jaoks on oluline, et ta vähemasti püüdis ebaõigluse vastu hakata.
„Paganama närvi ajas see jama, midagi oli ju vaja teha!” Nii lihtsalt põhjendabki hallipäine Ants enese ja kolme samuti vanglasse pistetud tudengist sõbra hullumeelset ettevõtmist kesk stalinismi õudusi, 1949. aasta küüditamise järel.
Kempsuskäigu saatusesõrm
Saatuslik kempsuskäik 1948. aastal oli see, mis asjad liikuma pani. Nimelt haaras toonane Tartu riikliku ülikooli arstiteaduskonna üliõpilane, praegune kirjanik ja kirjastaja Hans Luik seenior (84) kord hommikul, maised toimingud lõpetanud, kempsu seinalt naela otsast ajalehetüki, mis tualettpaberi aset täitis. Haaras ja jäi lugema – kuulus Moskva riiklik teatrikunsti instituut ehk lühendina GITIS asutas eesti stuudiot, huvilisi kutsuti katsetele.
See kempsuskäik muutis kogu Luige elu. Sügisel oli ta juba koos sõpradega Moskvas teatrikunsti õppimas, Stanislavski vaimu kogemas. Just Luige õhutusel sattus seltskonda ka Ants Lätti, aga mitte sügavast teatrihuvist, vaid soovist Eestist minema saada. Ants nimelt oli teeninud Saksa sõjaväes ja osalenud Keila lahingus. Toona tundus, et valel poolel sõdinute jahtijad ei jõua ehk punase vanakurja enese selja taha.
Nii mehed räägivad ja meenutavad. Peale nende on Antsu kodutalu lauas mälestusi vestmas ka kuulus vene draamateatri direktor Olev Kitsas (82), eelmainitute kursusekaaslane GITIS-e päevilt. Taaskohtumise terviseks!
„Paganama närvi ajas see jama, midagi oli ju vaja teha!” kor-dab Ants. Tema nägu on seda öeldes nii tõsine, nagu oleks ta valmis kohe rusikaga lauda raksama. Sedavõrd raskelt raksama, et grillvorstikauss kiljatab ja viinapitsid heledalt hüüavad. Vähe sõnu, suur mõte, Eesti asi.
1949. aasta kevad oli Moskvas teatrikunsti õppijaile skisofreeniline. Ühelt poolt üllad kunstiaated, kõrged vaimsed lootused. Teiselt poolt hirmsad küüditamissõnumid, kurvad telefonikõned kodust. Märtsis saadeti Eestist Siberisse 20 000 kaasmaalast, noorim alles kolme-päevane ja vanim 95-aastane. Siis loomulikult arve ei teatud, aga must masendus oli Baltikumist jõudnud ka viisnurga alla Moskvasse, Jossi vuntside varju.
Nii sündiski neljal teatritudengil, kellest praegu on ainsana elus Ants, plaan kirjutada ÜRO-sse kaebekiri ja rääkida sovetlikust genotsiidist eesti rahva kallal.
Kirja valmistrükkimine oli lihtsaim osa plaanist. Aga kuidas see välismaale toimetada? Tsenseeritud, et mitte öelda kohitsetud postituvile polnud mõtet loota. Ainus võimalus oli leida mõni välismaalane, kellele kiri pihku pista.
Ants koos kolme kaaslasega tegutses kuu aega. Nad uurisid, puurisid Moskva kesklinnas, püüdsid leida võimalusi välismaalastega suhtlemiseks, et kiri üle anda. Paraku oli igal harval välismaalasel saatjaks kas maskeerunud nuhk või tõlgina esinev KGB-lane.
Nuhkide paraad
Ants ja sõbrad käisid nuhkide järelt nuhkimas, avastasid, et nende endigi järelt nuhitakse. Saba oli taga. Tuli udujuttu ajades jalutada, kiirelt trollile või metroosse karata, püüda sabast lahti saada.
Kas see oligi vabadusvõitlus? Ants mõtleb hetke. „Eks ta üks põnev mäng oli,” tuleb vastuseks „Aga asja pärast.” Kindlasti mitte poisikesetemp.
Viimaks õnnestus tudengeil maiparaadi ajal leppida ühe ameeriklasega kokku kohtumine Puškini väljakul. Tuli ameeriklane, tulid eesti tudengid. Korraga olid aga kohal ka tumendatud klaasidega autod – ja tee Lubjankale, KGB peakorteri vanglasse oli valla. See, keda ameeriklaseks peeti, olevat istunud teise autosse ja sõitnud ära. Võta nüüd tagantjärele kinni, kas oli päriselt ameeriklane või mängult.
Kuus kuud Lubjanka vangimajas. Nürimeelsed ülekuulajad. Inimsuse alandamine kõikvõimalike vahenditega. Aasta pärast Moskvasse saabumist, 28. oktoobril 1949 loeti Antsule ette otsus: kümme aastat riigireetmise eest. Nagu ohtlikule riigireeturile kohane, sõitis ta Siberi poole… kupeevagunis, püssimeeste pilgu all. Ka teised kolm punase kodumaa reeturit – Aino Keerberg, Armand Tungal ja Edgar Palu – said sama rauaga.
Ants oli koos kaaslastega oma kirjasaladust nii hästi hoidnud, et intrikaaslasteks olnud Hans Luigel ja Olev Kitsal polnud toona aimugi, mida kavandati ja kuidas see lõppes. Pärast Antsu ja kaaslaste vangistamist marssisid julgeolekutöötajad ühiselamusse, võtsid kaasa vangistatute kohvrid ja teatasid: neid siia enam tagasi ei tule. Kusagilt öeldud, et eestlased olevat tegelikult olnud Inglise spioonid. Loomulikult seda ei usutud.
Selgus saabus alles kuue aasta pärast, kui sõbrad rehabiliteerituna riburada sunnitöölt koju jõudsid. Praeguseks on Hans Luik raiunud oma toonased mälestused ja painajad vastsesse kolmeköitelisse memuaariraamatusse „Minu imeline elu”.
Ants lahkus Moskvast, lõpetas hoolimata riigikukutaja staatusest Eestis tehnikumi kiitusega ja sai Klementi-nimelise õmblusvabriku peainseneriks. Kui julgeolek välja nuhkis, millise vaenlasega on tegemist, ja soovitas tal pattude lunastamiseks parteisse astuda, tuli Ants sealt lihtsalt tulema. Läks kuulsasse Tallinna moemajja peamehaanikuks. Edasi paelus teda hullumajas pakutav ja tolle aja kohta imepikk, 40-päevane puhkus. Kuna Paldiski maanteel tohterdati tööteraapiaga hulka napsuvendi, oli seal tööpinkidega tsehh, kuhu vajati järelevaatajat ehk mehaanikut. Antsu töömehetee lõppes kodutalu ligidal Tallinna linnuvabriku elektrikuna.
„Ära nüüd väga pikalt sest kõigest kirjuta,” arvab Ants. „See pole pikka juttu väärt.” Oma põdemised on Ants põdenud, au ja kuulsust ta ei taha. Lauas taaskohtumise terviseks klaase tõstvad Hans ja Olev arvavad sootuks teisiti. Kindlasti on vaja ka see peatükk eestlaste vastuhaku ajaloost lehte panna. Nüüd see tehtud saigi.
Kuulus kursus
•• Tuntumad Moskva riikliku teatrikunsti instituudi ehk GITIS-e nn esimese eesti kursuse õppurid: Leili Bluumer, Ita Ever, Virve Kiple, Silvia Laidla, Ellu Puudist, Lembit Anton, Rein Aren,
Ben Drui, Erich Jaansoo,
Kalju Karask, Kaljo Kiisk, Grigori Kromanov, Arvo Kruusement, Harry Karro, Jaanus Orgulas, Vello Rummo, Endel Simmermann
Homme möödub 70 aastat juuniküüditamisest. Jaanus Piirsalu lugu küüditatud eestlaste elust Kaug-Ida vangilaagrites ja Magadani teatris loe homsest Eesti Päevalehest!
