Ekspertide sõnul hakkab veekriis avaldama mõju kõigile eluavaldustele ning saab määravaks teguriks inimkonna püsimajäämisel.

Eelmisel nädalal Tokyos kolmanda Maailma Veefoorumi eel välja tulnud UNESCO raport nimetab objektiivsete põhjuste nagu rahva arvu kasvu, keskkonna saastamise ja kliima soojenemise kõrval veekriisi süvenemisele kaasaaitajatena ka teadmatust ja poliitilise tahte puudumist heites riigimeestele ette passiivsust.

UNSCO veeteaduste osakonna direktor Andras Szollosi-Nagy ütleb intervjuus Raadio Vaba Euroopale, et aruande eesmärk on juhtida tähelepanu kriitilistele piirkondadele. “Raport määratleb kriitilised piirkonnad, mis vajavad abi ja millest võivad saada konfliktikolded, kuid ka nendele piirkondadele, kus leidub võimalusi koostööks. “

UNESCO direktor Koichiro Matsuura peab veekriisi kõige tõsisemaks inimkonna ees seisvaks katsumuseks. Matsuura ütleb, et kriisi lahendamisest sõltub inimkonna püsimajäämine.

Raportis kirjutatakse, et kui rahvastiku kasv ja riikide poliitika jääb endiseks, sureb järgmise viiekümne aasta jooksul 48 riigis vee puuduse tõttu vähemalt kaks miljardit inimest.

Aruandes öeldakse, et kliima soojenemine ning fossiilkütuse hoolimatu kasutamine on veevarude vähenemisel olulised tegurid. Alates 1970. aastatest on värske vee hulk inimese kohta vähenenud drastiliselt. “Kui 70. aastatel hinnati veevarusid inimese kohta 13 000 kuupmeetrile aastas, siis nüüd on seda vaid 6 600.”

Szollosi-Nagy ütleb, et Kesk-Aasia riikides, kus vett on vähe juba praegu, halveneb olukord veelgi. “Raporti üks olulisi järeldusi on, et veepuudus Kesk-Aasia riikides hakkab takistama nende maade arengut.”

Tingimused ei ole head ka Volga jõe aladel, kus elab 80 protsenti venelastest. Intensiivne põllundus- ja tööstustegevus avaldavad jõele tohutut survet.

Optimistlikum on hinnang Kesk-ja Ida-Euroopa maadele. “Tingimuste paranemist võib täheldada Doonau jõe aladel, kus riikide vaheline koostöö toimib, jagatakse informatsiooni ning viiakse läbi ühisprojekte.”

Maailma Veefoorumi korraldajad loodavad kümne päeva pärast Tokyos osalejatele selgitada, et veekriisi lahendamiseks on eelkõige vaja poliitilist tahet ja riigijuhtide aktiivsust. ÜRO programmi koordinaatori Gordon Youngi sõnul lahendaks viiekümne kuni saja tuhande dollari kulutamine aastas palju probleeme.