Urve Palo: rääkige lastele, et rahutused pole seotud rahvusega
Venekeelse elanikkonna integreerimisel Eesti ühiskonda oleme jõudnud teelahkmele. Mida teha edasi?
Küsimus on, kuidas ka venelastes identiteeti kasvatada. Sedasama tunnet: ma ei tule Tallinna tänavaile lõhkuma, sest see on mu kodu ja ma ei lõhu oma kodu. Ühtset vastust pole. Kõige kiiremini saab pihta hakata koolidest. Ma ei taha öelda, et vene koolide õpetajad on süüdi, aga praegune olukord näitab, et me ei ole nendega piisavalt tegelnud. Kui õpetajatele on kursused, siis need on eraldi eesti ja vene kooli õpetajatele.
Miks need eraldi on olnud?
Öeldakse, et kursusi ei saa koos teha, sest vene õpetajad ei valda piisavalt eesti keelt. On väike lisakulu tellida sünkroontõlge! Selline ühine seminar annab aga motivatsiooni eesti keelt kõnelda, sest vaheajal eesti õpetajatega suheldes on seda vaja.
Võib öelda, et viimati tegeldi integratsiooniteemaga aktiivsemalt minister Katrin Saksa ajal, kuid hiljem on ministritel olnud teised mured. Kuidas teie eelnevat näete?
15 aastat tagasi võitlesime venelastega koos Eesti vabaduse eest, kusjuures ühtegi akent ei lõhutud. Siis oli vaja riiki üles ehitada, majandust edendada, keegi rääkis kusagil küll ka integratsioonist, aga see oli rohkem ametnike asi. Umbes neli aastat tagasi avastati, et hakkame välja surema, ning peateemaks tõusis demograafia. Arvati, et mis selle integratsiooniga niipalju tegelda. Uued noored tulevad peale, need integreeruvad iseenesest – nad ju räägivad eesti keelt.
Keel ei ole tõesti vähemalt haritud vene noortele probleem!
Aga nüüd selgub, et üle 50% vene noortest arvab, et Eestit ei okupeeritud, vaid Eesti astus vabatahtlikult Nõukogude Liitu. Paar aastat tagasi arvas nii 45%, aga nüüd juba 55%. Miks hoiavad vene inimesed niisugusest ajalootõlgendusest kinni? Ma arvan, et kui nad tunnistavad okupatsiooni, siis nad tunnistavad end okupantideks. Me ei saa siinseid noori venelasi kunagi teha vastutavaks tehtud halva eest.
Üks ajalooõpetaja ütles, et tema tunnis hinnanguid ei anna, vaid laseb ise õpilastel otsustada. Samas käib ta ise ka 9. mail pronkssõduri juures.
Olen rääkinud venelastega, kes on Eesti vene koolis õppinud. Nad ütlevad, et õpikud on eesti ja vene koolis sarnased, kuid õpetaja toob vene kooli kaasa lisamaterjali. Ja see on tema enda meelsusega kooskõlas.
Mida siis ikkagi teha, et meelsust muuta?
Näiteks integratsiooni sihtasutusel oli juba ammu kavandatud juuni algusesse vene ühiskonnaõpetajate seminar, nüüd nad kutsuvad sinna juurde ka eesti õpetajaid. Väga hea integratsiooninäide on politsei. Seal ei hoita eestlasi-venelasi lahus. Nad tegid ka neil päevadel kõrvuti tööd ja keegi ei ole esitanud rahvuslikel põhjustel lahkumisavaldust. Tänase seisuga on tööle hakanud ka venekeelne ETV 24, 2008. aastaks kavatsetakse kindlasti panna tööle venekeelne telekanal, ETV 2.
Kuidas praegu edasi minna, et nii venelaste kui ka eestlaste hingevalu saaks leevendust?
Haavatud on tõesti mõlemad pooled. Eestlaste jaoks on küsimus: kelle kõrval oleme elanud? Venelased ütlevad: me ei tahtnud, et te kuju ära viite, aga te ei kuulanud meid, ei rääkinud meiega. Miks muretsen ka eestlaste pärast? Et me jumala eest ei kultiveeritaks mõtet, et tänaval olnud 1500 inimest esindavadki kõiki 400 000 siin elavat muukeelset.
Nii eesti kui ka vene kodud, õpetajad: rääkige lastele, et see, mis tänaval toimus, ei ole seotud rahvusega!
