Usaldusväärset nimekirja Tõnismäele maetuist pole

Osa nimedega on seotud valgustkartvad legendid, mis ei sobinud ametliku ajalooga.

Nimekirja selle kohta, kes on Tõnismäele maetud, säilitatakse Tallinnas Kaitseressursside ameti arhiivis. Samas on see siiski dateerimata, pärinedes uurimuse kohaselt ilmselt 1970. või 1980. aastatest. Ära on toodud 13 sõjaväelase nimed.

“Millistele allikatele toetudes see on koostatud, pole teada. Kokku esinevad erinevates allikates 14 punaarmeelase nimed,” öeldakse uurimuses.

Samas tõdetakse, et arhiiviandmete põhjal ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, kui palju inimesi Tõnismäele maetud on, samuti jääb õhku rida küsimusi.

Valgustkartvad legendid

Ilmselt ei olnud ka matjatel aimu, keda nad täpselt matavad. Uurimuse autor juhib tähelepanu ka asjaolule, et 2/3 väidetavalt Tõnismäele maetutest on ohvitseri auastmes.

“Lahingutegevuses moodustavad surmasaanute enamuse alamväelased,” kirjutatakse õiendis. “Kas ei ole Tõnismäele maetud ka suvalisi isikuid, kes Tallinna hõivamisel surma said või tapeti ja neile pandi pärast juurde nimed?” Samuti on osa maetutega, keda pole ausambal mainitud või kelle nimi selgus hiljem, seotud valgustkartvaid asjaolusid, mis ei sobinud kokku ametliku ajalookäsitlusega. Näiteks on ühe legendi kohaselt Tõnismäele maetud sõdurid, kes üritasid Livikost viina varastada ning selle eest maha lasti või kes Tallinnas kortereid rüüstates ühe punaväe ohvitseri korterisse sattusid ja selle eest maha lasti. “Ühe legendi järgi jäid kaks punaarmeelast kesklinnas tanki alla. Kuhugi, juhul, kui see tõele vastab, maeti ka nemad,” nenditakse uurimuses.

•• Andrus Ansip, peaminister ••

Mida kavatsete ajaloolisest õiendist selgunud infoga edasi teha?

•• Selle õiendi põhjal võime kindlalt öelda ainult seda, et Tõnis-

mäele matmine ei ole toimunud mitte septembris 1944, nagu seni igal pool on väidetud, vaid aprillis 1945. Minu isiklik seisukoht on, et Nõukogude võimu esindajad on nimetatud matmiskoha suhtes käitunud üsnagi lugupidamatult. Leian, et kõigepealt tuleb selgitada välja, kes ja kuhu on Tõnismäel maetud. Samuti leian, et langenud tuleb matta kalmistule, pidades silmas üldinimlikke ja kristlikke väärtusi ja tavasid.

Kavandan oma edasist tegevust just selles suunas, et lõpeks praegune ebanormaalne olukord, kus leinamine on pöördunud hauarahu rikkumiseks. Eesti Vabariik ei sõdi sõjaohvritega, ei sõdi langenutega. Kõigile surnutele tuleb tagada hauarahu. Karmosˇka, lipud, piknikud ja põrmudel trampimine ei sobi kultuursetele inimestele.