Tema avameelsest kirjeldusest selgub, et pereemaga nad tema soovimatusest õppida eriti põhjalikult ei kõnelenud. Jääb mulje, et pereema ei teadnudki, mis tegelikult tema kasvandiku elus toimus. Ühel hetkel oli poiss juba kamba liige ja tarbis alkoholi. Sellele reageeris pereema ägedalt ja poissi karistati.

Nüüd on noormees laotööline ega ole oma eluga rahul. Ta küsib endalt endiselt: miks ma peaksin kooli lõpetama? Noormees ei usu, et haridustee jätkamine võiks tema probleemid lahendada.

Kõnealuse poisi ja 12 teise Keila SOS Lasteküla lapsega tegi intervjuu samas organisatsioonis töötanud Kalle Laane oma Tallinna ülikoolis äsja kaitstud magistritöö „Keila SOS Lasteküla laste koolikogemus ja arengu planeerimine” jaoks.

Uurimistöös küsitleti ka pereemasid. Üks pereema meenutab, et kuigi kahe tema kasvandiku lasteaiast öeldi, et nad vajavad psühholoogilist ravi, on temal „vastumeelsus laste diagnoosimise vastu”. Seetõttu ei ole siiani laste võimalikku hüperaktiivsust arstlikult kontrollitud. Alles siis, kui lapsed olid jõudnud 6. klassi ja neil tekkisid tõsised keskendumisraskused ning hinded halvenesid, hakati laste tervise üle mõtisklema ja eraabi kaaluma. „Hüperaktiivsus ja posttraumaatiline stressihäire on väga tüüpiline nende laste puhul nende läbielatu tõttu, seetõttu vajavad nad kohe ka vastavat professionaalset abi,” selgitas töö autor Laane. Nagu näitab aga tema magistritöö, on selle abi saamine praegu veel väga juhuslik. „Lapse turvalise kiindumussuhte soodustamine pereemaga ongi lasteküla mõte”, kui see puudub, ei saa laps oma muredest rääkida ja neid võidakse märgata alles aastatepikkuse hilinemisega.