Teravmägedel aga ei lähegi soojaks. Meil on siiski veel lootust, et ehk ilmataat ikka halastab. Ühel hommikul – hommikut on Teravmägedel juunikuus raske määratleda, sest see on polaarpäeva valitsemisaeg – aknast välja vaadates ja samal ajal Eesti ilma uurides oli temperatuuride vahe kõigest viis kraadi. 

Maailma põhjapoolseimas asulas Longyearbyenis oli 2,5 kraadi sooja, Lõuna-Eestis täpselt kaks korda rohkem. Ei tekkinud kuidagi seda tunnet, et seal karges maailmas viibides Eesti suvest ilma jään.

Teravmägede retke eesmärk oli samasugune nagu kõigil minu retkedel, kogeda metsiku looduse puudutust ja seda fotode näol koju kaasa võtta. Kõige rohkem vaimustasid mind lumised mäed ja suhteliselt julged loomad. Tsivilisatsioonile lähemal olles läheb pildistamise juures põhirõhk loomale lähedale saamisele. Vähem asustatud ja küttimissurveta piirkondades pole see üldiselt probleem ning seetõttu saab tegeleda looma keskkonda paigutamisega. Niimoodi pildistamine ja loomade seltsis aja veetmine on tõeline nauding. Kui elukas võtab vahva poosi, siis pildistan seda teleobjektiiviga, kui mitte, siis sätin ta lainurgaga valgete mägede, raskete pilvede ja jääparvede taustale. Imeline!

Milline oli fototehnika?

Fotograafia on kunstilise nägemuse tehniline vormistamine, mistõttu on piltide juures tehnikal oma tähtis osa etendada. Kõik fotod on tehtud Nikon D4s ja Nikon D800E kaameraid kasutades. Objektiividest olid abiks Nikkor 400 mm F2,8 VR, Nikkor 300 mm F2,8 VRII ja Nikkor 24–70 mm F2,8.


Väljaspool küla liikumise etikett näeb ette kohustusliku relvastuse vintpüsside näol. Me olime väga üllatunud leides 16-tunnise laevasõidu kauguselt ühel liustikul eest suusatajad.

Polaarrebane polaaröös pooleldi lumiste mägede ja madalate pilvede taustal. Selline raamitud pilt oli ikka paras unistus. Kui hetk käes, siis kõige olulisem moment pildi dünaamika juures on rebase jalgade asend. Ükski ei tohi teisega kattuda, siis on rütm paigas.

Teravmägede lumepüü on mandril elavatest poolteist korda suurem. Taustal sulava mäe triibud sobituvad valge sulestikuga, maapind aga määrdunud osaga, mis saab ta värvuseks suvel.

Vaatamata suurele koduigatsusele oli lahkumine siiski valulik. Lumiste mägede, madalate pilvede ja sulanud orgude maa esitas tagasikutse, millele ma kohe ka vastasin.

Habehüljes on endale leidnud mõnusa lebamisaseme. Meie teda ei huvitanud, pea kerkis ainult siis, kui paadi aerud vees solistasid, sest veesolin võib tähendada tema ainukese vaenlase jääkaru saabumist.