Uusaastasoov: riik andku kirjanikele rohkem raha
Miljonikeeles ollakse kirjanik hobi korras. Kaheksa kuni kaksteist tundi päevas vältab töö, mis toob sisse raha. Juhul, kui kirjanik on pereinimene ja tal on korter kesklinnas, siis jääb ühest töökohast ilmselt väheks – tuleb leida täiendavaid sissetulekuallikaid.
Ja kui pärast päev otsa koos-olekutel istumist, korralduste täitmist, projektide arendamist ja mitmesugusel muul kujul raha teenimist veel mõni energiakübe üle jääb, siis võib, jah, natuke ka laulik olla, mõne värsi või pisema palakese treida, sest romaani niimoodi ei kirjuta. Vähemalt mitte head romaani.
Kirjaniku elu tänapäeva Eestis on üks suur kopikalõhestamine. See kehtib suure hulga mu tuttavate kirjanike kohta. Või, hm, usutavasti on Kerttu Rakke praegu Eestis ainus tegev kirjanik – ehkki ta ise ennast kirjanikuks ei pea –, kes ennast üksnes ilukirjanduseks kvalifitseeritava tekstiliigi kirjutamisega ära elatab, kirjutades telesarja “Kodu keset linna”. Aga seegi töö pole igavene.
Kurnatud kirjanikud
Suurtes keeltes on lihtne: kirjanik kirjutab raamatuid, lugejad ostavad. Ja kuna lugejaid on palju, siis saab ka kirjanik palju raha. Aga väikses keeles see süsteem ei tööta.
Kirjaniku vaimne energia läheb siin kõige muu kui romaanide, luuletuste ja muu loomingulise peale. Ja see kujundab paratamatult ka eesti kirjanduse üldpilti. Vaimse energia riismetest, arvutiekraanist vaevatud silmade punetuse kumas sündinud – selline on eesti kirjandus. Ja isegi sellisena suudab see aeg-ajalt mõjuda võimsaima, huvitavaima kirjandusena Läänemere ääres. Milline võiks olla selle ilu ja võimsus, kui loojale antaks tõeline loomisvabadus – materiaalne vabadus!
Kuna Eesti Vabariigi esmane eesmärk on hoida ja kaitsta eesti keelt ja kultuuri, siis peaks ka eesti kirjanikele materiaalse sõltumatuse tagamine olema riigi asi. Millised on praegu selleks võimalused?
Juba aasta otsa kehtib nn loovisiku seadus, mis aga määrab toetuse jagamise korra ainult neile, kellel puudub igasugune muu sissetulekuallikas. Pealegi on see toetus ajutine (maksimaalselt kuus kuud järjest – ja uuesti mitte enne kahte aastat) ega ületa miinimumpalka (praegu 2690 krooni).
Kirjanikele professoripalk
Siis on veel kultuurkapitali eri suurusega igakuised loome-stipendiumid. Kah ajutised. Ja nende peale käib suur rebimine.
Islandil on näiteks kehtima pandud kirjanikustaatus, mille saanutele maksab riik professoripalgaga võrdset palka – eeldusel, et kirjanik loomingu eest muud sissetulekut ei saa. Miks ei võiks nii olla ka Eestis?
Teine võimalus, mille eest võiks riik ka rohkem hoolitseda, on eesti kirjanike tutvustamine välismaal – seegi seisab raha kinni. Praegu on loomingu tõlkimine mõnda võõrkeelde kirjaniku enda asi. Kirjastuslepingud teose tutvustamist välismaal ette ei näe.
Tahad, et sind tõlgitaks – otsi ise tõlkija, maksa talle honorari jne. Ainus instants, mis selle alaga järjekindlalt tegeleb, on Eesti Kirjanduse Teabekeskus oma pooleteise töötajaga. Selline olukord on ebanormaalne.
Eestis on praegu küllalt kirjanikke, kellest võiks korraliku promotöö korral saada üle Euroopa tegelane. Iga tipp-pankuri kõrvale, kellele siinne maalapike “kitsaks jäänud”, võiks panna kümme tippkirjanikku. Aga kes peaks selle kõigega tegelema? Kirjanikud ise või?
Kirjanikud ise tahavad vaid kirjutada.
