Vabaduse kell on leidnud endale fännid noorte rulatajate näol
Vabaduse väljaku parkla töötaja sõnul on kella all peamiselt ühed ja samad poisid kohal peaaegu igal õhtul. “Tulevad tavaliselt pärastlõunal ja sõidavad kuni hilja õhtuni välja,” ütleb ta.
Kaks Vabaduskella-poissi – Sander Hansen (14) ja Ats Jõgi (15) – on rulaga sõitmist harjutanud oma sõnul veel vähe, kuid esimesed trikid saadi selgeks kiiresti.
Sander ja Ats elavad mõlemad Mustamäel, aga rulatama tullakse ikka kesklinna, sest enamik sõitjatest on just siin.
Peale Vabaduse kella platvormi käiakse hüppamist harjutamas mujalgi: parkides, treppidel, äärekividel ja torudel, ka skeitparkides.
Näiteks Viru keskuse juures on poiste kinnitusel üks hea “viiene” trepp, sealt aetakse aga rulatajad kogu aeg ära, sest nad võivad jalakäijaid häirida. Vabaduse kella all seda probleemi pole, keelama polevat tuldud. “Kuulsin, et keegi olevat saanud hoiatuse, et siin ei tohi sõita, aga ma eriti ei usu seda,” lausub Ats.
Terve päev rulaga
Vabaduse kella kasuks räägib selle all olev sile pind. “Madalad ääred, siin saavad algajad õppida slaide,” kiidab Ats. Samas on oht, et kukkumise või eksimuse korral võib rula sõiduteele veereda. Hiljuti ühel nende sõbral nii juhtuski, kuid autojuhid olid kõik viisakalt seisma jäänud ja poiss sai rula tervelt kätte.
Suve algul tegi Ats tööd – korrastas linna haljastust, nüüd on aga puhkus ja ta sõidab päevast päeva rulaga. Ats on rulatamist harjutanud aasta ja kaks kuud, Sander seitse kuud. “Kui oled juba küllalt professionaalne, saad hüpata kõrgeid treppe. See siin on suhteliselt madal, kuid kui oled alla aasta sõitnud, ei pruugi seda ära hüpata,” seletab Ats.
Algul õpitakse tavalisi hüppeid, siis hakatakse esimest astet hüppama, siis mitut korraga. “Üldiselt ma treppe ei hüppa, harjutan niisama trikke: flippe ja slaide,” sõnab Ats. Kõik terminid võhikule meelde ei jäägi.
Vaba aeg sisustatakse hommikust õhtuni vaid rulaga. Kõige kauem on Ats oma sõnul sõitnud hommikul kella 9-st õhtul 9-ni. Ära ei tüdine? “Ei tüdine. Vahel mõtlen küll, et võiks midagi muud, uuemat asja proovida, aga siis otsustan ikka, et rula on kõige parem ja populaarsem!” kinnitab poiss.
Seltskondlik sport
Rulasõit toob uusi tutvusi
Rulatamine ei tähenda ainult pidevat harjutamist. Nii võibki möödasõitja näha kella all mõnusat seltsielu: teinekord on poisse kuni kümme, mõni hüppab, mõni vaatab, mõni istub ja puhkab.
Trikkide selgeksõppimine sõltuvat sellest, kui palju on rulatajatest sõpru: nemad näitavad nipid kätte. Iseõppijal on raskem.
Seltskond on selle ala juures väga oluline. Uusi sõpru saadakse rulatajate hulgast ka: nii kui keegi uus liitub, õpitakse teda tundma ja lisatakse tema kontakt MSN-igi.
Peale rulatamise käivad nad vahel koos üritustel, rannas. “Kodus ei tasu küll passida,” arvavad noored ja kinnitavad, et suvisel ajal kulutatakse arvutis istumiseks vähe aega – ehk vaid paar tundi päevas.
