Vabaõhumuuseumi eestvõttel loetakse kokku kõik rehemajad
Äsja alustasid vabaõhumuuseumi teadurid koos restaureerimistudengitega nelja-aastast kava lugeda esimest korda üle ja kirjeldada kõik Eestis siiani säilinud rehemajad, mis on kogu maailmas ainulaadsed ehitised.
“Nelja päeva jooksul käisime Loode-Saaremaal läbi kolm küla ja leidsime 20 rehielamut, millest põhjalikult jõudsime uurida kümmet,” võtab kokku kunsti- akadeemia restaureerimisüli-õpilane Karola Mursu, kes on üks sel suvel rehielamuid uurivast 16 tudengist. “Kõige vanemad, mis leidsime Meeme külast, olid 200 aastat vanad!” lisab Mursu.
Programmi “Maa-arhitektuur ja -maastikud. Uurimine ja hoidmine” projektijuht Elo Lutsepp Eesti vabaõhumuuseumist ütleb, et kultuuriministeeriumi rahastatav nelja-aastane programm on sel aastal metoodika katsetamise ja alguse järgus. Rehemajade inventariseerimine, millesse on lisaks muuseumi teaduritele kaasatud ka kunstiakadeemia esimese kursuse restaureerimistudengid, on vaid üks osa üheksa miljonit krooni maksvast maa-arhitektuuri ja maamaastikke väärtustavast programmist.
Nelja aastaga ring peale
“Oleme valinud ka 20 seireala, kus vaatame ja jäädvustame kogu inimtegevusega seotud maastikku, tuletades vanemate inimeste abil meelde võimalikult kaugele ka nende maastike muutumist läbi aastakümnete kuni tänase päeva fikseerimiseni,” selgitab Lutsepp. “Püüame nelja aastaga ringi peale teha ja siis jätame viieks aastaks rahule, et seejärel uuesti külas toimunud muutusi fikseerida. Edasi saab juba järjest kaugemale ulatuvaid järeldusi teha,” ütleb ta.
“Seda suuremat maamaastike uurimist teeme koos maastikku ja kultuuri uuriva keskusega ning alustasime koos rehemajade inventariseerimisega ka neid ülestähendusi,” lisab Lutsepp.
Projektijuhi sõnul käivad tudengid ja uurijad praegu ringi Lääne-Virumaal, saartel ning Harju- ja Järvamaal, kus rehemaju on säilinud rohkem. “Näiteks on rehielamuid vähe säilinud Mulgimaal, kus talusid hakati esimeste seas päriseks ostma 19. sajandi keskel ja siis hakati ehitama ka tootmishoonetest eraldi asuvaid taluhäärbere,” ütleb Lutsepp. “Osa mõisnikke innustas seda tegema.”
Uurijate jaoks ning ajaloo hoidmise mõttes on tänuväärsed ka need Eesti piirkonnad, kus kolhoosikord oli mahajäänum. “Käisime nüüd ka Järvamaal Kareda vallas, kus on palju vana säilinud, sest sealne elu ei edenenud kolhoosiajal nii hoogsalt nagu sealsamas kõrval endise Estonia või 9. mai kolhoosi aladel,” nimetab Lutsepp.
Mis on rehemaja ehk rehielamu?
•• Eestile eriomaseid rehemaju hakati ehitama 10. sajandil, kui odra kõrval alustati ka talirukki kasvatust. Rukis vajas Eesti kliimas järelküpsemist ja kuivamist, milleks ehitati rehealune.
•• Rehemaju ehitati Eesti aladel, ka Põhja-Lätist ehk vanalt Liivimaalt on neid siiani leida. Enim on rehielamuid säilinud Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel. Setumaal ei ole rehemaju kunagi koos elumajaga ehitatud, vaid selleks oli eraldi hoone.
•• Vanim teadaolev rehielamu on Eesti vabaõhumuuseumis eksponeeritud Kolga talu Hiiumaalt ja see on dateeritud aastasse 1723.
•• Enamjaolt pärinevad praeguseni säilinud rehemajad 19. sajandi lõpust või 20. sajandi algusest, kuid on ka 1930. aastatel rajatud rehemaju. Kokku arvatakse rehemaju olevat olnud Eestis 7000–10 000, millest eeldatakse alles olevat ligi kolmveerand.
•• Rehemajad on pikad ja kohati küllaltki laiad koosehitused, mille rehealusepoolses otsas on vastamisi väravad. Teises otsas paiknevad kambrid. Rehemajaks loetakse inventariseerimisel need hooned, kus muust hoonest on kõrgem rehekarp alles.
