Vabatahtlikud lõhevalvurid püüavad kalda ääres enamasti märkamatuks jääda. Foto: Madis Veltman

„Praegu on täpselt sama olukord kui eelmisel aastal. Siis oli mul naine lapseootel, aga mina olin siin. Nüüd on sõbral naine viimasel piiril, aga näed, ta on ka siin, istub põõsas. No ilmselt on siis midagi valesti,” osutab Alo kaaslasele. Kaitsevärvides ja näomaskiga ei paista ta eriti pimedas väljagi. Pisike taskulamp juhatab teed Keila jõe poole. Vihma tibutab ja saabaste all lirtsub pori. Miski ei kutsu veetma ööd võsas.

Kalda äärde jõudes kustutame valgustid ja Alo palub vaikust. Jõgi mulksub nagu õlleankur. Paneme tuled peale. „Näe seal on üks seitsme-kaheksakilone. Vaata, üks istub seal.” Jõgi kubiseb lõhedest. Kalad istuvad madalas vees oma pesadel. Näib, nagu oleks jões avatud veealune kalade vahakujude muuseum. Lükkan ühe kummiku vette ja panen käe lõhe kohale. Võiks ka pai teha, kuid parem on mitte nende rahu segada.

« Avalehele 137 Kommentaari