Vaenu õhutamise juhtumeid jõuab kohtusse üliharva
Kuigi möödunud kuul avaldatud OECD raport juhtis tähelepanu sellele, et eestlased on üsna sallimatud, ei kajastu see kuidagi kohtustatistikas, kuna vaenu õhutamise juhtumeid jõuab arutamisele üliharva.
Võib arvata, et leidub mitmeid seadusepügalaid, mille abil sallimatuse ilminguid käsitleda, kuid sõnastuse järgi võiks karistusseadustikus selleks sobida vaenu õhutamist käsitlev paragrahv 151.
Justiitsministeeriumi andmetel on antud paragrahvi alusel aastatel 2004-2010 kohtusse jõudnud kolm juhtumit, mis annaks justkui põhjust arvata, et vaenuõhutamist ning sallimatust riigis praktiliselt ei esine, mis läheb vastuollu OECD raportiga.
Kolmapäeval ETV eetris olnud saates „Pealtnägija” rääkis geiaktivist ja jurist Reimo Mets, et põhjus, miks nii vähe vaenu õhutamise paragrahvi alusel käsitletavaid juhtumeid kohtusse jõuab, peitub paragrahvi muudatuses 2006. aastal.
Kui enne 2006 aastat nägi paragrahv 151 välja nii: „Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele või vägivallale seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundiga,” siis praeguseks on eelneva lõppu lisatud: „kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale”.
Metsa hinnangul välistab see täiendus võimaluse, et näiteks räigelt solvava ja ähvardava netikommentaari asjus oleks võimalik antud paragrahvile toetuda. Ühtlasi leidis ta, et seadust muudeti pärast seda kui antud paragrahvi alusel mõisteti süüdi üks noormees, kes kirjutas Delfi kommentaariumis „juudid ahju” ning hakati kartma, et kui seadus jääb muutmata, siis ujutavad analoogsed kaebused kohtusüsteemi ja prokuratuuri üle.
