Seda, mida on teinud Eesti sõdurid sealses sõjas ja mis on muutunud, oskab väga hästi rääkida praeguse missiooni Estcoy-14 kompaniiülem major Eero Aija, kes oli üks esimesi sõdureid, kes peaaegu kuus aastat tagasi jalaväekompaniiga Afganistani tuli. Nüüd on ta siin juba kolmandat korda.

Oma teisel missioonil 2008. aastal nägi Aija esimest korda ka sellist kohta nagu Pimon. Siis oli siin kaks konteinerit, pidev oht kaugtule alla jääda ja tõsine võitlus selle pärast, et lähedal asuvast kanalipiirkonnast vaenlased (ehk siis Talibani võitlejad ja valitsusvastased mässulised) välja saada. Ehk lühidalt: kanalite piirkond tuli vallutada, et rahumeelsed tsiviilelanikud saaksid selles niinimetatud õitsengualas uuesti normaalselt elama hakata.

Helmandis asuv Nad-e Ali, mis selles Lõuna-Afganistani piirkonnas niivõrd tähtsat rolli mängib, on oluline seetõttu, et 1950.–1960. aastate jooksul rajati kanalid selleks, et saaks kasvatada igasuguseid põllumajandussaaduseid, teab Aija rääkida. „Kui me tulime siia 2006. aastal sisse, siis mässulised kontrollisid kogu seda ala – kõige viljakam pinnas, kõige paremad elutingimused, ligipääs erinevatele institutsioonidele, turud, poed,” selgitab ta.

Nüüdseks on saavutatud see, et vastased on kõrbesse tõrjutud ja koalitsiooniväed püüavad hoida neid sealt tagasi imbumast. Siit tulebki välja, mida Eesti väed praegu Afganistanis enamasti teevad – kõrbepiirkonda ei üritatagi täielikult vallutada, vaid pigem hoida mässulised pidevalt hirmul ja neid heidutada. Vaid nii saab Afganistani valitsus kanalite piirkonda, rohelust täis alale ehitada koole, haiglaid, piirkonnakeskuseid. Ja ainult niimoodi on tegelikult võimalik kohaliku elanikkonna südamed võita.

Et võitlusel kaoks mõte

„Et ka vastased näeksid selle võitluse mõttetust – näe, kaks kilomeetrit sealpool elavad inimesed õnnelikku ja ilusat elu lilleaedade ja allikaveega, lapsed käivad koolis ja on korralikud turud. Miks meie peame siin kõrbes püssiga võitlema ja kelle nimel me üldse võitleme?” püüab Aija konteksti paika panna.

Kogu tegevuse kaugem eesmärk on ikkagi see, et kohalikud politseiüksused ja riigipolitsei saaksid oma asju ise ajada. Teatavasti on NATO seadnud ka tähtaja: 2013. aasta lõpuks peaks olema vastutus sõjategevuse eest üle antud kohalikule Afganistani Rahvusarmeele, keda selle jaoks ka välja õpetatakse. Põhimõte on selge: kui tähtaega paika pandud ei ole, siis võib ju välisriikide sõjaline kohalolek kesta igavesti.

„Mulle meeldis väga lahingugrupi ülema [kolonelleitnant Mick] Astoni ütlus, et alati võib leida põhjuse, miks kauemaks jääda. Aga kui me jääme siia, siis me ei teegi seda viimast tõuget, mis Afganistani armeel on vaja, et vastutus üle võtta,” arutleb kompaniiülem Aija. „Tuleb aru saada, et sõja võitmine ei tähenda seda, et me saame iga üksiku püssimehe kätte ja ühtegi pauku enam ei tule. Alati jääb keegi, kes tahab sellele Afganistani valitsusele vastu hakata.”

Aija arvates on kohalikud vastutuse ülevõtmiseks valmis. Sealjuures aga ei tähenda see seda, et sõda ongi juba lõplikult läbi ja Taliban on valmis läbi rääkima. Tegelikult käib sõda ikka edasi ja seda ei tohi unustada.

Kuigi kõik osapooled, kaitseväelased ja diplomaadid kinnitasid olukorra paranemist, nägime ja kuulsime ka meie kohapeal nendest juhtumitest. Nägime haavatutega koptereid pidevalt maandumas Camp Bastionisse ja olukorra ohtlikkust näitas ka kaitseministri lähedus plahvatusele laupäevasel visiidil Kabuli. See tähendab, et lõdvaks end ikkagi lasta ei saa.

„Tavaliselt juhtuvad asjad just siis, kui neid kõige vähem ootad,” ütleb samuti kolmandat korda Afganistanis missioonil viibiv jaoülem seersant Siim Lindmaa, kes tuli just neljapäeva õhtul operatsioonilt, et koos kompaniiga ministri visiidi ajal baasis kohal olla. Esimesel kahel korral soomukijuhi, nüüd jaoülema ametis olev Lindmaa ütleb, et mida rohkem missioonidel käid, seda kiiremini hakkab see aeg minema. „Veel kaks kuud ja juba on kojuminek,” ütleb ta. Tõenäoliselt on see aga nii Lindmaa kui ka Aija jaoks viimane Afganistanis käik, sest järgmise aasta lõpus kompaniid sellisel kujul vaja minna ei pruugi.

„Mis minust saab? Mis minust ikka saab, jään samasuguseks kaitseväelaseks,” ütleb Lindmaa. Major Aija aga toob esile ühe aspekti, mis läheb otseselt ministeeriumi kapsaaeda. „See on väljakutse – kui tehakse otsus, et meie kompanii ei lähe, siis on kindlasti äraminejaid,” nendib ta. „Mis motiveerib noort Eesti meest käima Võrust Paldiskis Scoutspataljonis tööl? Igal nädalavahetusel sõidab ta Paldiskisse ja siis tagasi, aastast aastasse. Kui me ei suuda teda palgaga motiveerida, siis millegi muuga. See võib olla väljaõpe, vaimsus, traditsioonid, aga eelkõige põnev teenistus.”

Reporter Lauri Tankleri Afganistani-sõitu toetas kaitseministeerium.

Pimoni ja muude kohtade vahel sõidab militaarkopter Osprey.



Tööd alustavad Black Hawki eestlastest kopterijuhid

Eelmise nädala keskel jõudsid Lõuna-Afganistanis asuvasse Kandahari ka kaks Eesti pilooti, kes hakkavad lendama Black Hawki tüüpi kopteritega. Põhimõtteliselt on tegemist esmakordse juhtumiga, kus taasiseseisvunud Eesti õhuväepiloodid osalevad rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil.

Kaptenid Rene Kallis ja Martin Noorsalu hakkavad lendama meditsiinilise evakuatsiooni üksuses, mida kutsutakse lühidalt Medevaciks. Kuigi nad ei ole otseselt Eesti kontingendi liikmed, vaid alluvad USA vägedele, kiitis kontingendiülem kolonelleitnant Margus Koplimägi piloote taevani.

„Põhimõtteliselt on Medevac-piloodid just need, kelle peale mina loodan siis, kui minu üksusega midagi juhtub,” selgitas kolonel Koplimägi. „Nad on siin tõesti vist kõige kõvemad mehed, kes sõidavad päeval ja öösel, liivatormis ja udus, vajadusel maanduvad ka siis, kui maapinnal on käimas kontakt.”

Kaptenid Kallis ja Noorsalu saavad Koplimäe sõnutsi lähinädalatel siiski veel lisaks väljaõpet, et Afganistani tingimustega kohaneda.

Tegelikult lõpetasid piloodid oma õpingud juba juuli lõpus ja suundusid USA-st Marylandi Rahvuskaardi juurest Lähis-Itta, et harjutada lendamist päris kõrbetingimustes. Operatsioonidele saadetakse nad ehk umbes nädala pärast.

Lähiajal liigub Eestist Afganistani veel eriüksus, kelle peamine ülesanne võib olla Afganistani julgeolekujõudude väljaõpetamine, et kiirendada julgeolekuvastutuse üleandmist. 1 Lauri Tankler