Vana naine leidis õnne migratsiooniametist

Meediakampaania järjekordade vältimiseks narvalasteni ei jõua

Kui vanamemm Valentina eile pärast neljatunnist järjekorras seismist Kodakondsus- ja migratsioonimeti (KMA) Narva büroost elregistreerimise number pihus väljus, ei saanud ta aru, milleks olid vajalikud kõik varasemad kannatused.

Pool viis hommikul ajab haigete jalgadega Valentina Puikanen (78) end püsti. Hakkab peagi KMA poole astuma. Kolmandat korda. Ikka pole jätkunud numbreid vajalikku kabinetti.

Valentinal on KMA-ni üle kahe kilomeetri minna. Selle ukse taga on juba 25 inimest. Esimesed tulid kell kaheksa õhtul.

"Mõnitamine," röögatab valges mantlis naine, kui Valentina enne kuut maja ette jõuab. Too pragav Kreenholmi kangur on kogu oma puhkuse KMA Narva büroos järjekorras veetnud. Tulutult. Ikka lõpevad numbrid nina ees otsa.

Valentina paneb nime viksilt kirja. Ta on neljakümne üheksas. Jalad ajavad tuld, kuid pinke pole. Valentina toetub hööveldamata lauale, mis kividele asetatud.

Tundmatu kampaania

Järjekorra otsas räägib keegi, et ta olnud paari päeva eest kohal kaheteistkümnendana. Vajaliku kabineti numbrid, mida oli 20, lõppesid tema nina eest. "Ebaloogiline," kostab keegi. "Loogiline," teab teine. "Nagunii varastatakse ja müüakse edasi," on järjekord veendunud.

Taamal vehib ajakirjanik märkmikuga. Räägib puises vene keeles mingist meediakampaaniast. Et keegi KMA pressiesindaja oli talle öelnud: kohe hakatakse lehtedes ja raadios kuulutama, et öösel pole enam vaja tulla, et kõik saab päeval korda.

Jänes lohutab

Lendab paar ebatsensuurset väljendit. Rahvas ajakirjaniku ümber möriseb tigedalt. "Mis kampaania," kostab paljudest suudest. Keegi pole kampaaniast kuulnud. "KMA töötajad selle eest palka saavadki, et valetavad," kohmab kolmas.

Valentina teab, mis on kampaania. Kodu-Anttila kuulutab igas kodus mida ja kuidas osta.

Valentinal on praegugi kõik "dokustaadid" ilusti koju kirjaga tulnud Kodu-Anttila kataloogi vahel kotis. Et kortsu ei läheks. KMA-st pole Valetinale sellist paberit saadetud, kus oleks kirjas, et millal tulla ja mida teha. Jalad valutavad.

Mööda jookseb tüdruk, jänes pihus. Ema ütles tüdrukule, et võta kaisujänku kaasa, läheb aeg rutem. Aga ei lähe.

Kui pool üheksa rahvas ukse tagant koridori lastakse, on inimesi üle saja. Valentina istub trepile, otse liiva ja tolmu sisse. Kõik higistavad. Õhk on paks. Valentinal on raske hingata. Oma kodu aknail ei laseks Valentina kunagi nii räpaseks minna kui KMA omad on.

Selja taga kiidavad mehed Vene konsulaati. Nad teavad, et Vene kodakondsussesse astumine on Narvas ületanud kõikvõimalikud rekordid. "Kui viisakalt mind koheldi," õhkab üks. "Kogu info oli akendel väljas," lisab teine. KMA akendel pole muud teavet peale lahtioleku aja. Komandant ei lubavat.

Kollane ime

Rauduks kolksatab, kui Valentina viimaks KMA räämas ruumidesse pääseb. Memm sibab, et kiiruga numbrimasina juures olla. Võpatus käib ta südamest ja jalust läbi kui ametnik ütleb: "Tänaseks on numbrid otsas." Käed kotiga vajuvad jõuetult alla.

Siis tuleb teine ametnik ja ütleb Valentinale: "Nüüd on uus kord." Võtku memm teise järjekorda, seal saab end vajalikku kabinetti eelregistreerida.

Järgmine ametnik annab Valetinane kollase paberi, ütleb et memm on nüüd eelregistreeritud.

Valentina läheb igaks juhuks korra tagasi. Kuis siis nii, et kollane kleeppaber kuupäevaga ongi propusk? Ja järjekorras ei pea seisma? Et tuled ja lähed nagu aus inimene kabinetti, mis sest et oled kirjade järgi illegaal ja vabariigi vaenlane.

Anetnikud rahustavad Valetinat, et on jah uus kord. Ja uuesti järjekorras seista pole vaja.

Valentina käib igaks juhuks enne ära minekut veel üks kord küsimas. Saab sama vastuse ja on lõpmata õnnelik. Ta saab nädala pärast ilma järjekorrata vajaliku ametniku juurde!

Valentina jalad ei valutagi enam nii väga. Ent tema õnne hind oli ränk.

Kümneil tuhandeil inimestel lasti kümneid tuhandeid tunde järjekordades seista, enne kui kodakondsus- ja migratsiooniameti töötajate ajudesse jõudis arusaam eelregistreerimise võimalikkusest.

Viis kuud ametnike lubadusi

Svetlana Taranshina ootab oma elamisloaga passikleebist juba viis kuud. 15 veebruaril andis ta dokumendid sisse. Ametnik ütles, et kõik on korras. Edasi on ta kevadest saati iga paari nädala tagant käinud KMA-s kleebist küsimas. Kõik ametnikud ütlevad, et elamisluba pole probleem, aga kleebis pole veel kahjuks valmis. No kaua nii võib!

Svetlana on käinud nii ülemuste kui alamuste juures. Oma passikleebise on kätte saanud ka need kes andsid paberid sisse mais. Svetlana ootab ikka. Ta ei tea, kuhu pöörduda. Keegi rääkis järjekorras KMA kohtusse andmisest. Svetlana ei taha kohut.

Ta tahab kleebist. Aga seda ei tule aga tule. Me ei tea, oodake! ütlevad ametnikud.

Keegi soovitas Svetlanal riigikogulase Mihhail Stalnuhhini juurde minna. Stalnuhhinit Svetlana teab. Äkki peakski temalt küsima, tunneb seadusi ja on kultuurne inimene. Et keegi vähemalt ütleks, et kuhu minna ja mida teha.

Samal teemal

EPL 17 juuni: Alanduste kadalipp piirilinnas Narvas

EPL 21. juuni: Välismaalaste teenindamine Narvas paraneb septembris

EPL 7. juuli: Kodakondsusamet lubab öiste järjekordade lõppu