„Pojake, anna oma elu Jumalale,” ütles kirikus ta kõrval istunud vanamemm, ja Ülol vajus suu lahti. Ta oli olnud valmis, et teda lapitud riiete pärast pühakojast välja aetakse. Ta oli olnud valmis, et keegi kupatab ta juuksuri juurde. Aga elu Jumalale andmiseks ei olnud ta valmis olnud.

Memme ettepanek oli sedavõrd eriline, et Ülo läkski toonase õpetaja Oskar Olviku juurde uurima, kuidas elu Jumalale andmine käib. Nüüd on Ülo Niinemägi Olevistes pastor. Jumalasõna kuulutamine, kodutute iganädalane troostimine, noorte õigele teele juhatamine, gospelmuusika tutvustamine võtab kogu Ülo aja.

Ülo lugu on klassikaline selles mõttes, et alkoholist, narkootikumidest ja mässamisest väsinuna võetakse tihtilugu ette kirikutee kui ainus väljapääs. Ülo lugu on eriline aga selles mõttes, et tegemist pole hingeparanduseks levitatava umbisikulise legendiga, vaid päris inimesega meie endi keskelt.

Kogemata suitsetamisest süüdatud heinaküün, lõkkesse heidetud ja seal plahvatanud lennukipomm, kodust Armeeniasse põgenemine, seal vahistamine miilitsa poolt, koolidest väljaheitmine, lendlehtede levitamine, peediveini ja tabletisegu veenidesse süstimine, hallutsinatsioonid, morfium. Tupikteed Ülo elust, kuni vanamemmega kohtumiseni Olevistes.

„Vabadus,” ütleb Ülo kesk Oleviste kirikut ja ta hääl kõlab võlvidelt vastu. Vabadus on see, mida Ülo tänapäeva Eestis kõige enam hindab ja kiidab. Sest Ülol, 1980-ndail korduvalt jumalasõna kuulutamise eest läbiotsitul ja ülekuulatul, on siiras rõõm vabaduse üle, mille eesti rahvas on kätte võitnud.

Vabaduse aade

„Sellise usuvabadusega ei saa kiidelda kõik maailma riigid, aga meil on see olemas,” lausub Ülo, sõnad taas kirikus vastu kajamas. Ta räägib oma unistusest, suurtest jumalasõna kuulutamise koosolekutest mitte üksnes kirikus, vaid ka staadionidel, televisioonis. „Me oleme oma vabadust täna veel liiga vähe kasutanud, oleme teinud liiga vähe selleks, et jõuda inimesteni,” nendib ta.

Ja meenutab Nõukogude aega, kui näiteks kooliõpetajal polnud vabadust kirikus käia – selle eest võis töökohast ilma jääda. Rääkimata, et sellist käitumist võinuks endale lubada ettevõtte juht.

Aga eestlaste usuleigus? Väidetavasti Euroopa suurim. „See on meie vähene sool ja valgus,” noogutab Ülo mõtlikult.

Jumala radu käijaid peetakse konservatiivseteks. Ülo Niinemägi kummutab selle arvamuse. Ja tema tegevus uue meedia kasutamisel võiks eeskujuks olla nii mõnelegi omavalitsusele, rääkimata riigiasutusest.

Ülo mobiiltelefonis on kaks piiblit, nii eesti- kui ka ingliskeelne – hea vajalik koht üles otsida ja tsiteerida. Hea ka hinge toeks mõnel ootamise hetkel.

Ülo Niinemäe kodulehekülg internetis on mehe enda sõnul küll vananenud, kuid annab hulga viiteid gospelmuusika varamute juurde. Ta oli esimene, kes gospeli tutvustamist Vikerraadios alustas. Helgi Erilaid oli julge naine, kes selleks aga loa andis.

Niinemäel on kodulehekülg suhtlusgrupis Facebook, samuti Netlogis. Interneti videovaramust YouTube leiab mitu salvestist, kus Niinemägi räägib sellest, kuidas temast kui mässajast ja hipist sai jumalasulane.

Niinemäe kodukoguduse Oleviste internetiküljel on aga kuulamisvalmis poolsada jutlust.

Optimismist ja lootusest pakataval pastor Ülol on ikka oma mure ka. Eesti Päevalehe ja Andrus Kiviräha „Ussisõnade” mängu pärast. „Lausa vaenu ja kirikute põletamist ei maksaks ikka õhutada,” arvab ta. Kuid lisab, et loeb seejärel Möttest mõne igavikulisema ja sügavama loo ning pahameel läheb üle.

Kõnnime läbi kiriku. Ülo Niinemäel on täpselt meeles see pink, kus ta istus ja kus memmekene 36 aasta eest ütles : „Pojake, anna oma elu Jumalale.”

Meie vestluse jooksul on pastori mobiiltelefoni lisandunud viis vastamata kõnet.