“Need siin on meie hukkunud, aga meil ei lubata mälestusmärki siia panna, korjasime ise selleks raha,“ lausub Vene telekanali RTR kaamera ees Jevgenia Rahmanova ja jääb neelatades, pisar silmas, vait. Pronksiööde reportaaÏidest teada RTR-i naisreporter laseb pikal nutupausil kesta.

Vihma käes on Tartumaa vanausuliste Kirepi küla rahvas maas lamava mälestuskivi juures Vene telekanalit pikalt oodanud. Neile on seltsiks ka Vene suursaatkonna Tartu konsul Vladimir Shukin, kes vahetult enne Vene reporterite saabumist siiski lahkub.

Põllu- ja taluõue lilledega ning nelkide ja küünaldega kaunistatud suur kivilahmakas venekeelse tekstiga lebab teeristil muru peal ning viisteist Kirepi küla elanikku seisavad kaamera ees ümber selle.

90. eluaastat käiv ja uuest mälestuskivist üle tee helekollases majakeses elav Fjodor Kuznetsov on oma pika elu jooksul kandnud Eesti, Nõukogude ja Saksa mundrit. “Kõik oma küla inimesed, kõiki tundsin,” ütleb kepile toetuv mees uhkelt kivile raiutud 14 nime kommenteerides. “Oma rahvas, vanausulised, ei olnud ei kommunistid ega fa‰istid. Mind päästis sõda, sest olin kodust ära, kui siin mehi tapeti.”

Vara vallamajas sätivad end minekule kaitsepolitseinikud, kes pikka juttu ajada ei taha. Ametliku info järgi on kapo asunud uurima II maailmasõja aegseid inimsusvastaseid kuritegusid Vara vallas.

Asi algas kahe aasta eest

Jant mälestuskivi ümber sai alguse 2005. aasta novembris, kui vallamajja jõudis 42 allkirjaga avaldus, mille kohaselt sooviti paigaldada II maailmasõja ohvritele mälestuskivi Kirepi külla. Poolteist kuud tagasi, 18. juunil andiski Vara vallavalitsus õiguse mälestuskivi paigaldada. Läinud reedel, 27. juulil tühistas vald loa. Teravaks oli asi läinud juba paar päeva varem, 25. juulil, kui korraldajad tõid vallamajja taotluse ja kutse samba avamise puhul korraldatavale miitingule 2. augustil  Kirepi külas ärkasid nüüd needki, kes olid ajaloost kuulnud teistsugust varianti, kui kivil kirjas. Ja kivil ei olnud sugugi kirjas, et mälestatakse kõiki Kirepi külas hukkunud II maailmasõja ohvreid, vaid ainult fa‰ismiohvreid. Samas on Kirepis põhjust rääkida ka punase hävituspataljoni mõrtsukatöödest. Osa küla-inimeste käest läks avaldus kaitsepolitseisse.

Esmaspäeval sai kivi paigaldamise eestvedaja Aleksander ·irokov vallamajast paberi, et peab 31. augustil mälestuskivi teeveerest minema viima. Mees andis allkirja ja laiutas eile pärastlõunal kohalekutsutud külaelanikega käsi. Vene telekanali küsimuse peale, mis siis saab, kui kivi minema viimata jääb, vastas ta kähku: “Vangi pannakse! Mis muud!”

Üks külanaine vangutas pead ja arvas, et väikest vanausuliste küla kasutatakse propaganda eesmärgil ära.

Legendid-lood

•• Kivi paigaldava külarahva versiooni järgi on Kirepi külas tapnud põhiliselt omakaitselased ja ehk ka sakslased ehk fa‰istid 14 meest. Näiteks üks mees oli läinud, heinatööriistad õlal, metsa poole, kui keegi omakaitselane, sama küla mees, tuli ja ta maha laskis. Ühed vennad viidi ära, neist üks sai teel surma, teine suri vangilaagris.

•• Esimese Nõukogude okupatsiooni ajal vallavanema ametit pidanud külamees üritanud koos punaväega pageda, kuid teel tundnud keegi omakaitselane ta ära ja mees võetud kinni ning tapetud. Ja nii edasi kõigi 14 kohta.

•• Teine lugu räägib samas külas elanud eestlastega, Kalevi talu perega 1941. aasta juulis toime pandud mõrvast. Metsast tulnud mehed, ilmselt hävituspataljonlased, ning tapnud 85-aastase peremehe, tema 65-aastase naise  ning kolmeaastase poisi. 

•• Ühe jutu järgi võtnud omakaitselased Saksa okupatsiooni ajal ühed vennad külast kinni. Teine külamees läinud vendadelt küsima, miks nad inimesi tapsid, ja vennad öelnud, et nad ei tapnud kedagi, kes vastu ei hakanud. Vendade konvoeerijaist üks löönud neid püssipäraga ja öelnud: kas siis see kolmeaastane laps hakkas teile vastu, et ta tapsite?