Tartu vangla kinnipeetav A.K. esitas Tartu halduskohtule kaebuse Tartu vangla direktori käskkirja tühistamiseks, mille kohaselt kasutas A. K. kambrisse sisenenud vanglaametnike suhtes ähvardavaid, solvavaid ja ebatsensuurseid väljendeid ning oli agressiivne, mistõttu oldi sunnitud tema suhtes kasutama ohjeldusmeetmena käeraudu. Vangla direktor karistas A. K.-d möödunud aasta 12. juulil 40 ööpäevaks kartserisse paigutamisega distsipliinirikkumise eest, mis väljendus selles, et A. K. ei allunud 1. juuli õhtul kartseris viibides vanglaametnike seaduslikele korraldustele lõpetada kambri ukse lõhkumine ja karjumine.


A. K.-l oli sel ajal ka 64 kehtivat distsiplinaarkaristust, millest enamik samaliigiliste rikkumiste eest, kuid oma kaebuses nõudis ta 75 000 krooni talle tekitatud moraalse kahju eest.


Kaebuse kohaselt viibis A. K. kartseris ning palus vanemvalvurilt tualettpaberit, mida talle esialgu ei antud. Korduvate nõudmiste peale tualettpaber lõpuks toodi, kuid mõnikümmend sekundit pärast tualettpaberi vastuvõtmist pandi kaebajal käed ja jalad raudu ning ühendati need omakorda kolmandate raudadega, painutades ta kambri põrandale nn vibuasendisse. Nii hoiti teda kümmekond minutit. Seejärel viidi A. K. teise kambrisse, kus suruti uuesti põrandale ja pandid käed-jalad taas raudu. Kaebaja pidi sellises asendis ning raudus viibima umbes viis tundi ning taluma valvurite korduvat mõnitamist. A. K. palus kutsuda arsti, kes vaatas kaebaja läbi kolm päeva hiljem ja leidis, et A. K. on end ise suitsuga põletanud ning jalavigastusi ei märkinud üldse üles. Selliste tegudega olevat vangla alandanud kinnipeetava väärikust, rikkudes tema tervist ja tekitades valu.


Haldus-ja ringkonnakohus eriarvamustel


Tartu halduskohus jättis 20. jaanuari 2006. a otsusega kaebuse rahuldamata, põhjendades seda asjaoluga, et vangistusseadusest tulenevalt võib ohjeldusmeetmena kasutada kinnisidumist, käeraudu või rahustussärki ning kaebaja väide nagu oleks kasutatud ka jalaraudu, ei saa olla tõene, kuna jalaraudu ei ole vanglas üldse olemaski. Lisaks leiti, et vanglaametnikud ei ole kaebaja väärikust alandanud ega teotanud käeraudade kasutamisega tema au ja head nime, vaid tegutsesid kooskõlas õigusaktidega. Kaebaja tervise kahjustamine tõestust ei leidnud.


A. K. esitas Tartu halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule.


Tartu ringkonnakohus rahuldaski osaliselt A. K. kaebuse ja tühistas Tartu halduskohtu otsuse, mõistes Tartu vanglalt A. K. kasuks õigusvastase ohjeldusmeetmete kasutamise eest 2000 krooni. “Ohjeldusmeetmete kasutamine on üheks täiendavaks julgeolekuabinõuks. Kuna vanemvalvuril puudus seaduslik õigus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks, siis oli kaebaja suhtes 1. juulil 2005 käeraudade kasutamine õigusvastane. Kuivõrd käeraudade kasutamine riivab intensiivselt isiku põhiõigusi, siis on käeraudade kasutamine õigustatud üksnes erandlikel juhtudel,” seisis ringkonnakohtu otsuses. Muus osas leidis ringkonnakohus, et tõendatud ei ole vangi väide nagu oleks käeraudade kasutamine kahjustanud tema tervist. Samuti ei leidnud tõestust jalaraudade kasutamine ning kinnipeetava väide, et teda tõsteti käeraudadest talle valu tekitamise eesmärgil.


Tartu vangla esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsus tühistada, kuna on seisukohal, et vanemvalvur hindas olukorda õigesti ja kasutas käeraudu õiguspäraselt, hoides sellega ära võimaliku ründe ning ka vangla vara rikkumise. A. K. aga ei nõustunud väitega nagu oleks tema “koputamisest” kambri uks kannatada saanud. Seda tõendavat ka asjaolu, et kinnipeetav viibis kartseris kuni 16. septembrini ja ust selle aja jooksul välja ei vahetatud.


Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohaselt peitus vaidlus eelkõige selles, keda tuleb pidada kõrgemaks vanglaametnikuks, st kes võib vangla direktori puudumisel otsustada kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise üle. Siiski leidis halduskolleegium, et kuna käeraudade kasutamine viie tunni jooksul ei olnud vältimatult vajalik, oli antud abinõu õigusvastane ning ringkonnakohtu otsus jäeti jõusse.