Valge korterilaev

Väidetavasti oli neljakümnes kunagi Narva luksusühiselamu, kuhu elama pääsemiseks oli vaja tutvusi. Nüüd, olen aru saanud, tahaksid paljud elanikud sealt põgeneda. Kui oleks vaid, kuhu.
Kohtume Veraga ühe heategevusorganisatsiooni kontoris. Ta peres kasvab kuus last, kellest viis käivad koolis. Ema ei tööta, sest tööd pole. Meest pole. Vera, kelle nimi on artiklis loomulikult muudetud, pole üks loo peategelane mitte sellepärast, et ta trööstitu olukord oleks kõige trööstitum. Hoopis sellepärast, et ta on üks väheseid, kes julgevad ajakirjanikega rääkida.
Suu pidamise põhjus on paljudel see, et kardetakse: liigne avameelitsemine võib inimese lükata tahapoole kommunaalkorterisse pääsemise järjekorras. Korter aga on ühiselamuelanike jaoks justkui valge laev, mida oodatakse-loodetakse, aga mis paraku saabuma ei kipu. Ja korterijärjekord on müstiline kui muinasjutt Baba-Jagaast. Ühiselamute elanikel on raske aru saada, mis nõiduse mõjul mõni inimene seal ettepoole liigub, mõni mitte.
Varem töötas Vera haiglas. Koondati ära. Nüüd on tema elukohaks üks Kreenholmi ühiselamu, kus ta pere päralt on koguni terve plokk ehk kaks tuba seitsme inimese peale. Maakeeli tähendab see umbes kolmekümmet ruutmeetrit ehk veidi üle nelja ruutmeetri inimese kohta. Vera elab seal viiendat aastat.
Vera pere, nagu ka kõik teised ühiselamus, on ilma sooja veeta, kui nad just pole enesele ise jõudnud boilerit osta. Duši all pesta siiski saab, kindlatel päevadel kolm korda nädalas, elavas järjekorras ja lisaraha eest. Alla seitsmeaastastele lastele on pesemine tasuta. Kellel on üürivõlgnevusi, see duši alla ei saa, nii öeldi. Ja eks toas pliidi peal saab ka natuke vett soojendada, sellega end ja lapsi loputada. Nii Vera talitabki. Alati pole kõigi pereliikmete pesemiseks raha.

Salasuits avitab

Vera saadab hommikul lapsed kooli. Siis tõttab Jaanilinna ehk Ivangorodi. Odavat suitsu ja odavat alkoholi ostma. Suitsu on lubatud ametlikult Venemaalt üle tuua kaks pakki ehk nelikümmend sigaretti. Lisaks võib tuua kuni kaks pudelit viina. Iga suitsupaki pealt võib teenida kuni euro vaheltkasu, viina pealt rohkem.
Kui palju Vera toob, ta ei ütle. Ütleb, et on häid päevi. Ütleb, et on ka halvemaid. Ja kui tollis vahele jääb, siis laiutab käsi. Ei vedanud mul! Karm elu, mis teha. Ju läheb järgmine kord õnneks.
Aga nii Vera kui ka üks ta tuttav kinnitavad, et ega selle niinimetatud kahe paki seaduse pärast, mis läinud aastal kehtestati, ole Venest suitsu sissetoomine vähenenud. Suitsuretkedel käijaid on rohkem. Käiakse tihedamini.
Tuleb siis Vera Jaanilinnast, võtab lapsed koolist vastu, läheb tagasi. Uuele retkele. Nii teevad sajad, kui mitte enamad. Vera arvab, et kolmandik kuni pool Narvat toob Venemaalt odavaid suitse ja alkoholi, mille ülejäänud narvalased ära tõmbavad ja joovad. Või edasi müüvad.
Jaanilinnas oleks võib-olla võimalik mingi töö, kas või must ots leida, on kuulnud Vera. Aga kuhu sa laste kõrvalt liigud.
Autot Veral pole. Kui oleks, siis tooks ta Venemaalt ka odavat bensiini ja müüks vaheltkasuga maha. Tänu jumalale, et on piir ja et on olemas Venemaa, sest muidu poleks mitte üksnes Vera, vaid sajad inimesed märksa hullemas olukorras.

Viisteist eurot kuus

Kes siis ühiselamus elavad? Vera ütleb delikaatselt: erinevad inimesed. Mõtleb veidi ja lisab ebadelikaatselt, et bardak, täielik korralagedus. Süstlad, tühjad pudelid, kaklused, kõva lärm ja kõvad peod olla ta laste tavaline keskkond. See, kus õpitakse elama ja iseseisvalt hakkama saama.
Aga kui pahandus on majas, kas siis politsei ei tule? Vera sõnul valvavat ühiselamut turvafirma, kuhu tuleb jamadest teatada. Mitte politseile.
Ja nagu erastruktuuride puhul ikka, tuleb valeväljakutse eest maksta. Seega: kui tülli läinud pere on vahepeal ära leppinud või joomakaaslased raju peo järel lihtsalt põõnama jäänud, esitataks arve valeväljakutse tegijale. Seepärast eelistataksegi ühiselamus, oma ühismaailmas probleeme enda reeglite järgi lahendada.
Ning lõpuks lõhkab Vera pommi. Tema ametlik kuusissetulek, kui must äri välja arvata, on nimelt 204 eurot lastetoetust. Suvel kulub ühiselamu eest maksmiseks kuni 60 eurot, talvel kuni sada. Järele jääb 15 eurot pereliikme kohta. See on Narva restoranis Castell keskmine prae hind.
Eesti ametlik toimetuleku- ehk vaesuspiir on 170 euro ringis inimese kohta.

Keelatud aknad

Seisan ühiselamus. Fuajee on remonditud. Silma jääb hiigelsuur panipaik lapsevankrite jaoks. Neid on seal kümneid. Edasi enam ümbrus nii kena pole.
Töötu Olja kahetoalise ja kaheksateistkümneruutmeetrise kodu uks ühiselamus kannab tugevaid purustus- või muukimisjälgi. Neid on paljudel ustel. Olja elab koos kahe lapsega.
Vastu tormab poisikeste parv, kelle mängumaaks on kõle koridor, mille seinte viimane värvimine jäi vist eelmisse sajandisse. Kui Olja toani minnes läbi lugeda ja meelde jätta kõik seintel olevad kirjutised, võib suisa roppsuu-röökuriks hakata. Aga Olja on tasane, sest tütar jäi koolist tulles haigeks. Poeg Saša teeb teleri veeres aega parajaks, kass süles. „Hea, et arstirohtudeks raha jätkus,” rõõmustab Olja.
Toas on hämar. Liigse valgustusega ei priisata. Põrand on lipp lipi, lapp lapi peal, nagu ka ühiselamu koridori oma. Õnneks toas vaibad varjavad. Seinte rääma varjavad need samuti.
Olja räägib, et kui ta oma koridori vannituba sisustas, siis ostis ta iga kuu ühe vajaliku asja. Vahele tuli kuid, mil osta ei jõudnud, sest raha polnud. Väga kesise vannitoa sisustamine võttis aega kaks aastat. WC-pott on ka samas koridoris, otse välisukse taga. Kui liiga hoogsalt ust avada, võib potil istujat tabada.
Aga kõige tähtsam – Oljal on boiler. Ei pea enam lastega dušijärjekorras seisma. Kord nädalas, kui raha on, paneb Olja oma isikliku boileri sooja. Uhke tunne on. Ja hea, et on soe vesi.
Mida peaaegu üldse pole, on õhk. See on akende pärast. Need on Olja tubades nii vanad, väsinud ja pehkinud, et isegi puudutada ei julge, rääkimata lahtitegemisest. Akende näppimise keeld olla kodus lastele üks kõvemaid keelde, saan aru. Et veidikenegi sooja hoida, on kõdunenud raamid üle lastud Makroflexi vahuga. Õhk toas pole just eriti suure hapnikusisaldusega. Loomulikult  ei ole Oljal raha, et ise aknaid vahetama hakata.
Millest Olja unistab? Nagu kõik ühiselamus – ikka oma korterist. Ta on viimase paari aastaga korterijärjekorras õnne poole nihkunud umbes viie koha võrra. No eks mu lapsed äkki saavad selle, ütleb ta nukralt naeratades.
„Ei, nälga me ei sure,” on Olja optimistlik. „Kui enesel pole, annab üks naaber suhkrut ja teine teed!” Head inimesed ümberringi.
Olja lehvitab meile oma kitsukesse koridori kuivama riputatud pesu tagant. Õue ei riski viia. Äkki jääb kellelegi näppu.

Koolilapse unistus

Anastassia, kelle nimi on samuti muudetud, on üks Vera lastest. Koolilaps, teises klassis. Suurte tähelepanelike silmade ja suure unistusega. Nimelt – kui ta suureks saab, tahab ta saada… linnapeaks. Miks?
Anastassia on oma tulevase ameti peale palju mõelnud. Nii teab ta kohe vastata, et ta ehitaks linnapeana peredele eraldi ühiselamud. Sellised, kus poleks halbu inimesi, joodikuid ja narkomaane. Ja kus oleks puhas, mitte soditud ja räpane. Vaeste perede lastele annaks linnapea Anastassia tasuta ilusad korterid ning ilusad ja terved mänguasjad. Vaat selline hea linnapea oleks ta.
Aga Narva linnapea Tarmo Tammiste ei soovinud Eesti Päevalehega ühiselamute teemal vestelda. „Mul pole neist midagi suurt rääkida, sest ma pole nendega kunagi tegelenud,” teatas meer.
Narva aselinnapeade pikemad selgitused ühiselamute olukorra ja võimaluste kohta ilmuvad homses Eesti Päevalehes.

Siin kasvavad kurjategijad

„Vargused, peretülid, võõrad isikud ei taha lahkuda, joobes isikud ei taha lahkuda, lärm, muusika liiga vali kuulamine, samagonni müük, naabrimees loopis akent munadega, tütar ajas isa noaga taga, joobes isik hakkab maja eest sõidukiga liikuma...” loetleb politsei Ida prefektuuri pressiesindaja Mari Riina Rist Kreenholmi ühiselamutes ja nende juures registreeritud väärtegusid. Ainuüksi Kreenholmi 32-s registreeriti 17 juhtumit, seega igal teisel päeval. Kreenholmi 40-s oli kümme juhtumit.
„Mul on ühiselamute laste pärast suur mure,” ütleb Narva konstaablijaoskonna piirkonnapolitseinik Jelena Roos-Metsma. „Selles keskkonnas õpivad nad kurjategijateks, nähes lapsest saati eeskujuna joomist, narkomaaniat, vargusi.”
Kui küsin, kas ühiselamud on Narvas kuritegevuse taimelavaks, vastab ta jaatavalt. Ning vahet pole, milline ühiselamu. Kõikjal on probleemid enam-vähem samad, alates perevägivallast ja vargustest.
Paraku on politseinik kogenud ka seda, et elukeskkonna parandamine ei paranda ühiselamute mentaliteeti. Kreenholmi 32-s tehti esimesel korrusel remont ja sisustati peretoad, probleemid aga ei kadunud.
Kuidas lõhkuda Narva ühiselamute kuritegevusele õhutav keskkond, seda politseinik paraku ei tea.