Liivi Laos, Hingesillad Tiit Blaat

„Mul on kolm last, lihtsalt üks neist pole enam meiega. Mul oli kolme aasta kaheksa kuu ja 11-päevane poeg,” alustab Liivi Laos meenutamist. Neljandat aastat järjest elab ta läbi oma poja Rasmuse kaotust vähile, meenutades teda ajalehtedes, raadios, ajakirjades. Rasmusest rääkides valguvad ta silmad pisaraid täis ning ta jääb korraks vaikseks, vaatab lakke ja hingab sisse. „Iga kord, kui ma sellest räägin, hakkan ma nutma,” keerab Laos pilgu uuesti ajakirjaniku poole ning jätkab siira naeratusega sellelt kohalt, kuhu pooleli jäime. Miski helgib tema silmades vastu ja need pole pisarad.

« Avalehele 17 Kommentaari