Zina tuleb iga päev. Ta leinab varingu alla jäänud lapselast. Zina astub vaiksel sammul, kepp käes, kergelt kühmus ja istub mõnele toolile, mis varemete ümber vedeleb. Ta suunab pilgu kaugusse ja kangestub tundideks. Zina ei räägi möödujatega, kuigi enamik kohalikke möödujaid teab teda kui Zolitūde leina sümbolit. Kui tema juurde lähed, vaatab ta sulle vaid otsa oma nii kurbade silmadega, et neis näikse peegelduvat kogu maailma valu. Siis jookseb suur pisar üle ta põse. Ja memm istub edasi kurjakuulutavas üksinduses Maxima 54 ohvri „surnuaia” veerel.

Edasi lugedes saab teada, mida inimesed tunnevad ja räägivad kolm nädalat pärast 54 inimelu nõudnud katastroofi.