Vastutus inimkaubanduse eest lükatakse endiselt ohvrile

Kas tegu, milles Indrek Mandret kahtlustatakse – sadakonna naise välismaale bordelli vahenda­mine – peaks olema karistatav rahatrahviga?

Eestiga samal ajal tegeletakse prostitutsiooniprobleemiga ka Prantsusmaa parlamendis. Seal Euroopa suurriigis jõuti äsja tõdemuseni, et sarnaselt Skandinaaviaga tuleb kriminaliseerida inimeselt seksuaalteenuste ostmine, sest nõudlusega tegelemine on ainus tõhus viis probleemi lahendada. Eesti riigikogu liikmed on aga välja pakkunud eelnõu versiooni, kus prostitutsiooni vahendamist ei peeta inimkaubanduseks ja karistuseks selle eest võib jääda rahatrahv. Nõudluse poolest mitte sõnagi. Mis on Eesti riigi seaduste järgi praegu võimalik korda saata? Paari nädala eest vahistati prostitutsiooni vahendamisele kaasaaitamises kahtlustatuna firma Eurostrip juht Indrek Mandre, kes oli aastaid Eesti avalikkuses edukalt promonud oma äri ja selle õilsust. Kui Eesti Päevaleht kirjutas spetsialistide hoiatustest tema tegevuse kohta, kaebas Mandre lehe peale, süüdistades meid laimamises. Pressinõukogu leidiski, et ajaleht on olnud ebaeetiline. Kui töötukassa ei olnud nõus Mandre „töökuulutusi” levitama, kaebas Mandre nad kohtusse. Ja kuigi ta seal lõppkokkuvõttes kaotas, suutis ta vaheotsuse peale (kohus palus töötukassal põhjendada oma keeldumist, seda tehti, kohus nõustus sellega ja töötukassa ei pidanud kuulutusi üles panema) ikka üllitada pealkirju stiilis „Stripparid võitsid kohtus töötukassat” ning suurem osa meediat ka avaldas need. Samamoodi avaldati hulganisti lugusid, kus Mandre oma ettevõtmise positiivsust reklaamis, ka avalik-õiguslikus telekanalis. Sellele lisandus „edulugude” levitamine internetifoorumites anonüümsete naisenimede all. Kõik see aitas luua arusaama: tegemist on ametliku värgiga, mis on ohutu. Eesti riiklikud institutsioonid ja seadustik lasid sel sündida aastaid – mille jooksul Mandre vahendas välismaale sadu inimesi.

Püüe legaliseerida

Inimkaubitsemise viimase aja peamisi trende on olnud püüe legaliseerida värbamist ja ohvrite ekspluateerimist. Kaubitsejad püüavad jätta muljet vastastikusest, võrdsete partnerite suhtest müüja ja müüdava vahel. Olles ise juriidiliselt pädevad või kasutades advokaatide abi, ongi kaubitsejatel selle illusiooni loomises edu olnud. Kaubitsejate ja potentsiaalsete ohvrite vahel sõlmitakse pealtnäha ametlikud lepingud ja see mängib kaubitsejatele kätte nende peamise trumbi: lepingule alla kirjutanud ohvritel tekivad rahalised kohustused.