Neoontriipudega ülikondades seltskond kobib valgesse kaatrisse ja tiirutab mõnda aega Lohusalu lahes. Eemal külitab madalikul roostetanud laevakere. Huvitav, milline see vee alt välja näeks?

Allveeturistid sinna aga ei lähe. Neid huvitab hoopis vees ulpiv ankurdatud kanister. Selle üles leidnud, sulpsavad nad sealsamas selg ees vette ja pinnale jäävad vaid kihisevad hoovused.

Eesti vesi on sukeldujate jaoks alt vaadates inetu. Selline hall, mis värvid ära kaotab ja veealuse maailma mustvalgeks teeb. Külm ka, kui just kuum kesksuvi pole. Kuid mõnikord võib seal all olla siiski tõeliselt huvitav, tunnistab sukeldujate treener Tiit Krutob. "Eriti põnevad on vanad laevavrakid, kuid sinna on keelatud minna," räägib ta Kalevi siseujula suviselt kuumas kontoris. Krutob lubab, et sukeldumise saab korralikult treenides igaüks selgeks. Ka see, kes veel ujuda ei oska.

Alla 12 aasta keelatud

"Sukeldumist spordiks nimetada kõlab liiga väljakutsuvalt," on spordimees Krutob kindel. "See on ikka rohkem vaba aja veetmise viis." Alla 12-aastasi ta vee alla ei saadaks: pole veel piisavalt vastutustunnet. ülemine vanusepiir aga sukeldumisel puudub. üks 72-aastaselt esimest korda akvalangiga vee all käinud sakslanna ei suuda sellest harrastusest loobuda ja sukeldub ka praegu, 94-aastaselt.

Nii Eestis, USA-s, Lõuna-Aafrikas või Uus-Meremaal õpetatakse sukeldumist rahvusvahelise assotsiatsiooni PADI programmi järgi ühtemoodi. Hoolimata sellest, kas akvalangiga minnakse Eesti jahedasse ja sogasemasse vette või värvikirevate korallide vahele klaaspuhtas troopikameres. Tiit Krutob näitab 10 cm paksust kausta. Teine samasugune on tal riiulis veel. "Need on õppeprogrammid. üsna mahukad, kuid annavad sukeldumiseks kõik vajalikud teadmised. Enne vetteminekut on õppijatel teooriakursus, siis alles tulevad basseini- ja meretunnid."

Kuigi vette minnakse raske ja hinnalise varustusega (vööl on lausa metallikamakaid või raskusekotikesi), ei pea sukelduja kõike seda paarkümmend tuhat krooni maksvat varandust mööda maailma kaasa vedama. Balloonid kui ohtlik veos ei kannata ilma tõsiste sekeldusteta üle piirigi vedamist ja raskusvööd on kaalu pärast tülikas kuival maal tassida. Varustust laenutatakse kohapealsetest sukeldumiskeskustest ja peamiselt neile, kellel on ette näidata rahvusvaheline sukeldumise litsents. Eestiski on varsti võimalik sellisest keskusest allveereise tellida.

Kaalutud

Esimesed vetteminekud sukeldujate kursustel on täis üllatusi. Vee all hingata on veider, kuid kõige suurem elamus on siis, kui on selgeks saanud kaaluta hõljumine veepinna ja põhja vahel. "See on hoopis teine tunne kui maa peal," selgitab treener. "Kolmemõõtmelises ruumis hõljumine on täiesti midagi muud kui kahemõõtmelisel maapinnal liikumine."

"Vette võib minna ükskõik millal," ütleb Tiit Krutob Lohusalu sadamas õpilaste allveeülikondadesse riietumist jälgides. Puhutakse üksteisele varukasse, et kummiülikond libedamalt selga läheks. "Vesi peab ainult vedel olema," lisab pärast mõttepausi. "Jää all on muidugi hoopis teine maailm: vaikne ja pime. Tagasitee jääauguni peab alati teada olema."

Ka Lohusalu laht on sel päeval peaaegu nagu jääauk. Vesi sügavamal on napilt 12 kraadi, kui neli õpilast ja Tiit Krutob valge kaatriga suuna merele võtavad.

"Lase end vabalt kukkuda," õpetab treener paadiserval kõõluvat tulnuka välimusega sukeldujat, kui lainetes ulpiva kanistrini jõuame. Teised määrivad maskile "moosi" udusekstõmbumise vastu. "Kuidas seda muudmoodi ikka nimetada," näitab Krutob valge limase ainega täidetud pudelikest. ""Tatt" on ju inetu öelda." Naised kinnitavad raskusvöösid ja saavad ühekorraga oma kaalule 5-6 kilo juurde. Täispuhutavad tasakaalustusvestid susisevad.

Vee all on asju

Mida inimesed vee all teevad? - "Igaühel on oma eesmärk," teab sukeldujate treenija. "Kes kogub huvitavaid asju, kes püüab kala, kes lihtsalt reisib sügavusse ja naudib allveemaastikke."

Sinna, kuhu igaüks ei pääse, on aegade jooksul ikka üht-teist pudenenud. Nii leitakse vee alt vanu pudeleid, laevakeresid, aardeid. Leitud ajalooväärtused aga kuuluvad endiselt rahvale ehk riigile ja haruldastest asjadest tuleb teatada Meremuuseumile. Metsik aareteotsimine on keelatud.

"Ise olen leidnud Paldiski lähedalt ühe vana sõjalaeva vraki," räägib Krutob, "Meremuuseum teadis seda laeva, ent ei teadnud, kus ta täpselt asub. Muuseumi proffidest sukeldujate kõrval oleme meie, harrastajad alles poisikesed. Neil on tugev vene-aegne koolitus."

Eesti põnevaimad kohad on Paldiski lähedal. Vee all asub Peetri-aegne muul, mis 30 meetri sügavuses vees on ainult 5 meetrit allpool merepinda. Saaremaal on allveeturismi magnetiteks astangud Mustjala panga juures vee all.

Hiidkala

"Kus oli alles kala," ahhetab üks sukeldumisõpilane end üle parda vinnates, kui Magasin on lainetes loksuvas kaatris kolmveerandtunni merevaadet pealpool vett nautinud. Sukeldumistund on läbi. "Tagantvaates oli läbimõõt pool meetrit," sirutab sukelduja kaks kõrvutist käelaba laiali, nagu kalamehed oma saagi suurust näitavad.

Hiigelkammeljas trügivatest ja näpuga torkivatest amfiibinimestest välja ei teinud: pistis vahepeal tuulehaugi nahka ja mõnules rahuloleval pilgul sama koha peal edasi. Tüütust sabasikutajast pidas hiigelkala lõpuks vajalikuks paar uimetõmmet eemale hõljuda.

"Mida suurem kala, seda ülbem on," teab Tiit Krutob. õnneks on Eesti vetes suurim veealune olend sukelduja.

KAIDO EINAMA