Gunnar Meinhard Nõo gümnaasiumi 11. klassi ees. Kuigi paljudesse rikkumistesse suhtuvad noored muretult, siis vähemalt on tekkinud ka suhtumine, et kui meie ise midagi ei muuda, siis ei tule keegi ka aitama, räägib liikluspsühholoog. Foto: Priit Simson

„Selle eksami formaat siin on grammike teistsugune. Kui te ühel päeval saate kooli tulekuks kokku ja te ei pea enne seda surnuaialt läbi minema, et seal küünal süüdata, siis olete eksami sooritanud. Kui peate seda tegema, olete eksami läbi kukkunud,” seletab Nõo reaalgümnaasiumi 11. klassi õpilaste ees liikluspsühholoog Gunnar Meinhard. Mõnel õpilasel klassis on juba juhiluba käes, suur osa käib parajasti autokoolis.

Meinhard on liiklusohutuse koolitust teinud juba 2007. aastast ja tema käe alt on läbi käinud üle 10 000 Eesti noore. Koos kohaliku politseiniku ja liiklusõnnetuse ohvriga tehakse õpilastele puust ja punaseks ette, miks ja kuidas õnnetused juhtuvad ning analüüsitakse ka noorte enda hoiakuid.

Õiget vastust ei teadnud keegi. Kui pikk maa kulub auto pidama saamiseks maanteel 90 km/h liikudes?
Foto: Priit Simson
Lühidalt öeldes soovitakse lasteni jõuda justkui šokiteraapiaga: neile räägitakse ja näidatakse pilte päriselt toimunud õnnetustest. „Kui politseinik läheb liiklusõnnetusele kohale ja ta näeb maas saapaid, siis ta teab kindlalt kahte asja. Esiteks, et auto on liikunud kiiremini kui 40 km/h, ja teiseks, et see inimene on 95% tõenäosusega surnud. Nii suur kiirus venitab jalad 15 sentimeetrit pikemaks,” seletab Meinhard hiirvaiksele klassile.

„Kes on sõitnud ülerahvastatud autos?” küsib ta noortelt järgmisena. Samal ajab ilmub tema selja taha tahvlile statistika samale küsimusele antud vastuste kohta, mis õpilased enne tundi kirjutasid. See on oluline osa koolitusest: noored on kodus anonüümselt vastanud küsimustele, mis puudutavad nende alkoholitarbimist, kogemusi politsei eest põgenemisel ja muid seaduserikkumisi, aga ka näiteks teadmisi auto pidurdusmaa pikkuse kohta erinevatel kiirustel jne. Käe tõstab pea iga viimane kui õpilane. Meinhard hakkab lähemalt üht noormeest küsitlema.

Palju teid autos oli?

Kuus.

Kus kuues oli?

Vend oli nii väike, panime ta pagasnikusse. Tahtis hirmsasti koju saada, aga ei olnud ruumi.

Teisest klassi nurgast teatab noormees, et tema sõitis kabrioletis, milles istus lausa 13 inimest. Muige saatel lisab ta, et ega kiirus suur ei olnud, kõigest 30 km/h. Meinhardi sõnul on ülerahvastatus see, mida noored suure ohuna ei taju ja pigem naljana võtavad.

Väga suur osa klassist on kokku puutunud purjutanud ja autorooli kippuvate sõpradega.
„Kas olete kunagi purjus juhi autos sõitnud,” uurib Meinhard nüüd klassi käest. Tahvlile ilmub statistika, et seda on teinud kolm noort. „Pole muud valikut, kui vanemad on alkoholi tarvitanud ja pead kaasa minema,” seletab väriseval häälel seni vaikselt istunud tütarlaps. „Tunni aja tee koju. Vanemad joovad klaasi veini või kaks, sa oled nii noor ja sul ei ole muud valikut, kui nad õhtul ütlevad, et sõidame nüüd koju.”

Sõprade südaöine matkatuju

Väga suur osa klassist on kokku puutunud purjutanud ja autorooli kippuvate sõpradega. Meinhard selgitab seda kummalise fenomeniga: alkoholi tarvitanud inimestel tekib millegipärast pärast südaööd „matkatuju”. Klassis kuuleb selliseid lugusid mitu ja iga kord on lahendus sama:

Võtsin võtmed ära.

Andis ta need ilusasti?

Ei, aga kui inimene on väga purjus, siis ei ole raske neid ära saada. Hommikul hakati taga otsima. Pärast puhumist andsin tagasi, tal oli autos alkomeeter. Ta tänas ja ütles, et kui ta joonud on, siis tulevad pähe huvitavad mõtted.

Lõuna prefektuuri operatiivteabeteenistuse vanem Ottomar Virk osaleb koolitusel kolmandat aastat ja tema sõnul on olukord kindlasti paremaks muutunud. „Noored on teadlikumad ja julgemad, teatakse kuidas ja mida teha. See on äärmiselt rõõmustav,” sõnab ta.
„Purjus peaga autorooli ronimine on nagu vene ruleti mängimine, et üks kaks korda võib õnneks minna, kuni pauk käib,” vahendas 10-aastaselt liiklusõnnetuses halvatuks jäänud Marek enda tuttava sõnu.
Foto: Priit Simson
Šokikoolitus sundis silmi peitma. Paljud pildid liiklusõnnetustes hukkunutest olid nõrgema närviga õpilastele liig.
Foto: Priit Simson

Meinhardi sõnul on oluline, et kui kümme aastat tagasi visati õhku idee, et sõber võib purjus kaaslaselt autovõtmed ära võtta või politseisse helistada, siis seda hästi vastu ei võetud. „See mõttemall on muutunud. On tekkinud suhtumine, et kui meie ise midagi ei muuda, siis ei tule keegi ka aitama. Vanem generatsioon selline ei ole,” selgitab ta.

Noorte seas on Meinhardi hinnangul peamine murekoht see, et paljudesse rikkumistesse suhtutakse väga murelikult. Ta on teinud küsitluse 1500 noore seas ja nendest andmetest on välja joonistunud selge pilt. „Ma ei ole kohanud ühtegi klassi või seltskonda, kus ei oleks ühtegi seadust rikutud,” sõnab Meinhard. „Kaheksakesi autos sõitmine, lubadeta sõitmine või ka see, et sõidetakse purjus juhiga põhjendusel, et ta on varem ka sõitnud, midagi ei ole juhtunud ja see on ainult paari kilomeetri kaugusel – see on kõik tavaline,” nendib ta.
Miks nii läks? Politseinik Ottomar Virk arutas lastega läbi, kuidas mõned hirmsamad liiklusõnnetused on alguse saanud ja miks nii õnnetult lõppenud. Kaasas oli tal ohtralt visuaalselt materjali.
Foto: Priit Simson

Kas koolitus aitab? Meinhardi sõnul ei ole sel viisil noortega kunagi varem suheldud ja kõigepealt annab see neile arusaama, kust liikluses probleemid tekivad ja milles seisnevad. Tema sõnul on esmatähtis grupitöö ja juhtumite läbi arutamisega pakkuda noortele võimalikud lahendused, mida tulevikus vajadusel kasutada. „Selge on see, et lihtsalt koledate piltide näitamine pikaajalist tulemust ei anna. Peab seletama, miks asjad nii läksid ja andma noortele uue mõtteviisi, see annab ka tulemused,” rõhutab Meinhard.

Loe veel: