Vene kooli eestistamine: viis tegemata rehkendust
Jüri Afanasjev, pikk kõhetu mees, käib klassiruumis ringi ning ulatab õpilastele pintsette ja jõhvikaid. On bioloogiatund Narva humanitaargümnaasiumis. Igal laual on mikroskoop ja klaasanumad, kus vees liguneb midagi rohelist. Õpilased puurivad pilgu läbi mikroskoobi ja teevad märkmeid.
Afanasjev on selle kooli õpilaste üks lemmikõpetajaid, kuid võib juhtuda, et järgmisest õppeaastast ta enam gümnaasiumiastmes edasi õpetada ei saa. Põhjus: ta ei oska eesti keelt.
„Mida ma pean tegema?” küsib kooli direktor Nadežda Tšerkašina. „Tuleb valida, kas järgmisel aastal õpetada vene keeles psühholoogiat, keemiat või bioloogiat, kõiki kolme lihtsalt ei saa!”
Järgmisel õppeaastal peab gümnasisti iganädalasest 32 tunnist eesti keeles olema 19. Venekeelse aineõppe hulka kuulub ka võõrkeeleõpe. Nii võtab järele jäänud 13 venekeelsest ainetunnist tervelt viis inglise keel, neli vene keel, kaks saksa või prantsuse keel. Muuks venekeelseks aineõppeks jääb selles koolis vaid kaks tundi nädalas.
Kui gümnasistidelt küsiti, kas nad tahavad bioloogiat õppida vene või eesti keeles, eelistas 54 õpilasest vaid kuus eestikeelset õpet. „Oma lemmikainet tahavad õpilased õppida emakeeles,” ütleb Tšerkašina.
Vene gümnaasiumide üleminek eesti õppekeelele – mille otsustavaks hetkeks kujuneb järgmise aasta 1. september – on löönud terve ühiskonna kihama. See puudutab 62 Eesti gümnaasiumi ja iga viiendat kooliõpilast.
Kirjanik Jaan Kaplinski viitab oma blogis, et isegi Nõukogude-aegne venestamine ei läinud nii kaugele kui praegune venekeelse hariduse eestistamine.
„See puudutab uusimmigrantide kolmandat põlvkonda,” manitseb keeleteadlane Mati Hint. „Lääne-Euroopa kogemuse põhjal on just see põlvkond kõige ohtlikum ja manipuleeritavam, nende agressiivsust on kerge äratada.”
Septembri lõpus toimunud konverentsi „Vene kool Eestis” resolutsioonis on öeldud, et „Eesti kurss venekeelse hariduse väljasuretamisele” muudab vene noortele õppimise raskeks ja piirab hariduse kättesaadavust ning et venekeelne haridus peab säilima kõigil tasanditel põhikoolist gümnaasiumi ja ülikoolini.
Kuid sellele, kes võtab vaevaks käia vene koolides, rääkida sealsete õpilaste ja õpetajatega, avaneb veidi teine pilt kui see, mida on seni maalinud meedia. Enamik koole on teinud head tööd ja ligi 50 koolis õpetatakse eesti keeles rohkem aineid, kui praegu nõutakse.
Hea on ka keskmise vene gümnasisti keeleoskus. Näiteks Narvas – linnas, kus ajalehekioskis torkab eestikeelsetest väljaannetest ainsana silma vaid Õhtuleht ning kus teed tuleb küsida vene keeles – võib kooliseinte vahel kuulda väga head, peaaegu aktsendivaba eesti keelt.
Narva humanitaargümnaasiumis saavad vanemad valida, kas panna kooli minev laps venekeelsesse või keelekümblusklassi (esimese klassi lastel on kõik tunnid eesti keeles, esimesed venekeelsed ained lisanduvad teise klassi teisel poolaastal). Ja järjest rohkem vanemaid paneb lapse eesti kooli.
Viis pähklit
Ometi on üleminekuga seotud mitu probleemi. Mõnda neist on lihtne lahendada, mõni näib aga ületamatu. Gümnasistidest osa on ülemineku poolt, osa vastu – kuid needki, kes on vastu, väljendavad oma vastuseisu selges eesti keeles.
Probleem number üks on seotud õpikutega. Vene gümnasistid peavad õppima samadest õpikutest kust eesti noored. „Aga õpikud on liiga rasked isegi eesti õpilaste jaoks,” ütleb Narva humanitaargümnaasiumi geograafiaõpetaja Sergei Šarkov. Tema arvates peaksid õpikud olema kas lihtsamad või siis tuleks välja töötada spetsiaalsed eestikeelsed õpikud vene gümnasistidele. Praegu selliseid pole. „Vene noortele on vaja õpikuid, kus mõisted seletatakse lahti kahes keeles,” ütleb ka keeleteadlane Mati Hint. Kuid haridusministeerium kinnitab: selliseid õpikuid ilmselt ei tule. Turg on liiga väike.
Probleem number kaks: inglise, saksa ja teiste võõrkeelte õpe kuulub „venekeelse õppe” hulka. Seda ka juhul, kui tegelikult õpetatakse inglise keelt hoopis eesti keele baasil. Vene koolidirektorid on teinud ettepaneku seda muuta: kui inglise keelt õpetatakse eesti keele baasil, tuleks seda arvestada eesti-, mitte venekeelse õppena. Kui haridusministeerium vastu tuleks, ei murraks see ministri kroonist ühtegi sakki, kuid võtaks palju pingeid maha. Suureneks koolide valikuvabadus. Üleminek ei oleks enam nii järsk. Staažikad õpetajad, nagu näiteks Jüri Afanasjev Narvast, saaksid gümnaasiumiastmes edasi õpetada.
Kolmas probleem on aga oht, et eesti keelele üleminek võib suurendada hariduslikku kihistumist. Gümnaasiumi õppekava on niigi raske – ja kui õpe käib võõrkeeles, nõuab see topeltpingutust. On neid, kes sellega hakkama saavad, kuid paljud kukuvad välja. Näiteks Aleksei Karjatškal oli 10. klassi alguses 27 klassikaaslast, praegu on 18.
Oma rolli mängib seegi, et vene gümnaasiumis saavad kokku väga erineva keeleoskusega noored: ühed on hakanud eesti keeles õppima juba 1. klassis, keelekümbluse raames. Teised on saanud hilist keelekümblust. Kolmandad aga õppinud terve põhikooli vene keeles. Kui õpetaja klassi ees eesti keeles ainet seletab, saavad ühed hästi aru, teised mitte. Kihistumist süvendab veelgi see, et enamasti käivad keelekümblusklassides tugevamad õpilased.
Nii võibki tekkida olukord, kus osa vene noori on ühiskonnas väga konkurentsivõimelised – isegi rohkem kui eesti noored, sest nad valdavad kaht keelt vabalt. Teisalt tekib kontingent vene noori, kes ei oska hästi eesti keelt ning kelle haridus jääb väga puudulikuks, sest ka muud edasiõppimisvõimalused on kehva eesti keelega noortele ahtamad.
Eelnevaga on seotud neljaski probleem: mure, et eestikeelne aineõpe halvendab vene gümnasistide hariduse kvaliteeti. Kui ühes klassis on koos erineva keeleoskusega noored, kulub õpetajal nõrgemate järeleaitamisele palju aega.
„Võõrkeeles õppimisel kulub õpetajal palju aega, et seletada, mida üks või teine eestikeelne mõiste tähendab ja kuidas seda vene keelde tõlkida,” ütleb Pae gümnaasiumi 11. klassi õpilane Aleksei Karjatška. „See parandab küll eesti keele oskust, aga selle hind on liiga kõrge.”
Eesti keelt üle normi
Ainetundide maht on niigi piiratud ja palju aega kulub niisiis mitte füüsika, keemia või geograafia seletamiseks, vaid eesti keele õppimiseks. Nii võib juhtuda, et vene noored saavad kehvema hariduse kui eestlased. Koolid seisavad ka küsimuse ees: kuidas leida õpetajaid, kes suudavad ja tahavad vene koolis eesti keeles õpetada? Näiteks füüsikaõpetaja leidmisega on probleeme isegi eesti õppekeelega koolidel.
Viies gümnaasiumi eestistamist puudutav probleem on aga seotud enesemääratlusega ja on ilmselt hästi mõistetav igale Nõukogude-aegses koolis käinud inimesele, kes mäletab vastumeelsust teise kultuuri ja identiteedi pealesurumise vastu.
On neljapäev, 14. oktoober. Tallinna Pae gümnaasiumi direktor Izabella Riitsaar, ülespandud juustega ja hästi istuvas kostüümis naine, istub oma kabinetis, kus riiulil on sinimustvalge lipp ja laual kimbuke kunstrukkililli. Tema ees arvutiekraanil on venekeelse Delfi uudis, mis räägib eesti õppekeelele üleminekust. „Müüdavad koolidirektorid,” kirjutab üks netikommentaator. „Assimileerimine,” kurjustab teine.
Pikka aega eesti keele õpetajana töötanud Riitsaare teeb see kurvaks. „Kui nad muretsevad oma laste identiteedi pärast, miks nad siis ei soovita lastel lugeda emakeeles vene kirjandust? Noored ei loe ju tänapäeval enam üldse!”
Riitsaare juhitavas koolis (kust võrsus muide ka aprillirahutuste staar Mark Sirõk) toimub juba praegu gümnaasiumiastmes üle poole õppetööst eesti keeles. Ka paljud teised vene koolid õpetavad eesti keeles tunduvalt rohkem aineid, kui neil praegu kohustuslik oleks. Eestikeelne gümnaasium sillutab paratamatult teed ka põhihariduse eestistamisele: kui koolid tahavad, et nende õpilased keskkoolis hakkama saaksid, on mõistlik õpetada võimalikult paljusid aineid eesti keeles juba põhikoolis.
Koolireformijatele on see edulugu, kuid osas vene kogukonnast tekitab trotsi. Seda süvendab tõik, et mitmeski väiksemas linnas on vene kool õpilaste vähesuse tõttu suletud: tänavu pandi kinni venekeelne Võru põhikool, Loksal ühendati vene- ja eestikeelne kool. Vene emakeelega õpilaste arv väheneb eestlaste omast kiiremini.
Riitsaar peab vene kooli säilimist oluliseks. Esiteks ei oska paljud emad-isad eesti keelt ja kui nende lapsed käiksid eesti koolis, oleks neil raske nii lastevanemate koosolekul kui ka õpetajatega suhtlemisel. Teiseks aitab vene kool hoida sarnase kultuuritaustaga laste identiteeti. Nii on Pae gümnaasium uhke oma rahvapilliansambli Russki Suvenir üle – viimati käis see kollektiiv oma balalaikade, bajaanide ja mandoliinidega esinemas Paide kartulifestivalil.
Kuid põigakem veel korraks Narva, piirilinna paneelmajade rajooni, kus ühes mittemidagiütlevas Nõukogude-aegses tüüpprojekti järgi ehitatud kollases hoones tegutseb Narva humanitaargümnaasium, aken-de ees valged pitskardinad. Kooli fuajees on eestikeelne õpilastööde näitus teemal „Minu unelmate kool”. „Ma unistan koolist, kus oleks kahekorruseline raamatukogu,” kirjutab üks tüdruk. „Pärast tunde tahaks jääda koolimajja foto- või näiteringi,” teatab teine. „Tahaks, et koolis oleks suur labor,” arvab kolmas. „Igal õpilasel võiks olla Maci arvuti,” unistab neljas.
Riigieksamitulemuste järgi on see parim vene kool Eestis: talle kuulub 12. koht üleriigilises pingereas. See on eliitkool ilma koolikatseteta – siin õpivad valdavalt ümberkaudsete paneelmajade lapsed.
Kooli õppealajuhataja Irina Klimko ütleb, et tegelikult pole üleminek eesti õppekeelele üldse nende suurim mure – neil on samad probleemid mis teistel koolidel. Ujula, mis vajab renoveerimist. Majanduskriis ja töötus. Üha rohkem on koolis lapsi, kelle vanemad on läinud tööle väljapoole Eestit, jättes lapsed tuttavate hooleks. „Need lapsed ei saa kodus piisavalt tuge ja on vaid aja küsimus, kui majanduskriis hakkab mõju avaldama laste haridusele,” ütleb Klimko.
Kuid Eestist ei taha lahkuda üksnes vanemad, vaid ka paljud nüüdsed õpilased ise. Seda lugu tehes sai räägitud seitsme vene gümnasistiga. Nad kõik räägivad head eesti keelt. Nad tahavad saada arstiks, teadlaseks, juristiks. Aga nendest seitsmest vaid kaks ütlesid, et tahavad oma tuleviku siduda Eestiga.
Vene gümnaasiumide üleminek eesti õppekeelele
•• Üleminek eestikeelsele aineõppele algas vene gümnaasiumides 2007. aasta 1. septembril. Üleminek on järkjärguline: alates 2007. aasta sügisest pidid kõik vene õppekeelega koolid õpetama gümnaasiumiastmes eesti keeles vähemalt eesti kirjandust. 2008. aasta sügisel lisandus sellele kooli valikul kas muusika- või ühiskonnaõpetus. Möödunud õppeaastal tuli eesti keeles õpetada eesti kirjandust, muusika- ja ühiskonnaõpetust, tänavu sügisel lisandus Eesti ajalugu. Järgmisest õppeaastast tuleb eesti keeles õpetada ka geograafiat ning kooli valikul lisaaineid, nii et vähemalt 60% õppetööst käiks eesti keeles. See tähendab: kui keskmisel gümnasistil on nädalas 32 ainetundi, siis 19 neist peavad olema alates järgmisest õppeaastast eesti keeles.
•• Ühtekokku õpib vene õppekeelega koolides praegu 27 000 õpilast, seda on 19% Eesti kooliõpilaste üldarvust.
•• Vene koolid pakuvad varast ja hilist keelekümblust. Varane keelekümblus algab 1. klassis. Esimesed poolteist aastat õpitakse ainult eesti keeles. 6. klassis toimub 44% õppetööst eesti ja 44% vene keeles, 12% kolmandas keeles. Hiliskeelekümblus algab 6. klassis. Sel juhul moodustab 9. klassis eestikeelne õpe 60%.
Kommentaar
Sergei Šarkov (38)
Narva humanitaargümnaasiumi
geograafiaõpetaja
Õpetan juba neli aastat Narvas geograafiat eesti keeles. Veel 22-aastaselt ei osanud ma eesti keeles muid sõnu kui „tere” ja „head aega”.
Olen sündinud ja kasvanud Narvas. Pärast keskkooli elasin kaheksa aastat Peterburis: õppisin geograafiat ja töötasin õpetajana.
Nüüdseks olen töötanud Narvas geograafiaõpetaja 13 aastat. 1990-ndate lõpus ütles kooli direktor: eesti keel tuleb ära õppida, sest kümne aasta pärast minnakse gümnaasiumis üle riigikeelele. Ma hakkasingi õppima eesti keelt – käisin nii paljudel koolitustel, kui üldse võimalik.
Kui ma tunnis õpilastelt midagi eesti keeles küsin, üritavad nad aeg-ajalt vastata vene keeles. Ma tahaksin, et nad vastaksid eesti keeles. Kirjalikud tööd on kõik eesti keeles.
Kas minu arvates on üleminek eesti õppekeelele õige? Ma parem ei annaks hinnanguid, õpetajana pean ma täitma seadusi. Aga selge see, et kui õpilane hästi eesti keelt ei oska, on tal keeruline kõrgkoolis õppida.
Kommentaar
Jelena Dorkina (17)
Tallinna Pae gümnaasiumi 11. klassi õpilane
Paberite järgi olen ma Jelena, aga kutsuge mind Heleniks. Minu arvates võiks koolis kõik ained alates esimesest klassist olla eesti keeles. Minul algas keelekümblus kuuendas klassis – eesti keeles olid geograafia, muusika, ajalugu, kunst, kehaline kasvatus, füüsika ja keemia.
Minu kodune keel on vene keel, emaga räägin vene keeles, kasuisa oskab nii eesti kui ka vene keelt, õega räägin ma eesti keelt. Eesti keel ei ole kindlasti liiga raske: mul on päris palju sõpru, kes läksid lapsena eesti kooli ja nüüd saavad nad vabalt suhelda nii eestlaste kui ka venelastega.
Minu meelest on vene keel isegi raskem kui eesti keel: mul on koolis näiteks eesti keel viis, vene keel aga kolm või neli. Raske ei ole ka eestikeelne aineõpe, aga muidugi – sa pead ikka õppima.
Minu tulevikuunistus on õppida bioloogiat – kas Inglismaal või Ameerikas. Ma pole veel otsustanud, kas tuleksin pärast kõrgkooliõpinguid Eestisse tagasi, aga ülikoolis õppida tahan küll välismaal.
Kommentaar
Aleksei Karjatška (18)
Tallinna Pae gümnaasiumi 11. klassi õpilane
Ma õpin hästi, põhiliselt viitele, käin olümpiaadidel. Pärast kooli lõpetamist tahan astuda Eestis ülikooli – õppima keemiat või riigiteadusi. Minu unistus on saada kas keemikuks, teadlaseks või töötada rahvusvaheliste suhete valdkonnas. Minu kodune keel on vene keel, mu vanemad eesti keelt ei räägi. Minu isa on Venemaa kodanik. Ema tahaks Eesti kodakondsust, aga ma ei tea, kas ta tuleb eksamiga toime.
Olen õppinud keelekümblusklassis, praegugi on paljud õppeained eesti keeles. Aga ehkki eesti keeles õppimine ei valmista mulle raskusi, pean üleminekut mõttetuks. Olukord, kus õpetaja, kelle emakeel on vene keel, hakkab võõrkeeles seletama keerulist materjali õpilastele, kelle emakeel on samuti vene keel, on absurdne!
Bioloogia, keemia, füüsika ja matemaatika on enamikule õpilastele isegi emakeeles rasked.
Eestikeelsetes ainetundides ku-lub palju aega mitte materjali seletamiseks, vaid mõistete õppimiseks. Koolil on ka muid eesmärke, kui õpetada eesti keelt.
