“Vene mäss Tallinnas“– kaugel tõupuhtast dokfilmist
Pronksöö: Vene mäss Tallinnas
Autor: Urmas E. Liiv
Tänavarahutusi seni vaid televisoonist näinud eestlaste jaoks olid kevadel toimunud mässuööd kahtlemata õõvastav kogemus. Nüüd, mõni kuu hiljem, mõtleb enamik meist neile ärevatele hetkedele ilmselt suhteliselt harva. Kuigi igasuguse mõistliku tajumisläve ületanud kisa selle üle, millisel teatrietendusel sobib Eesti Vabariigi ministril viibida ja millisel mitte, annab selgelt märku, et teatava ajalise distantsi ning “inimene harjub kõigega“ printsiibi kiuste on neil kahel ööl siiani hirmuäratavalt suur võim kõigi üle, kes siinmail toimetavad.
Urmas E. Liivi värskelt valminud dokumentaalfilm “Pronks-öö: vene mäss Tallinnas“ viib iga masohhismi- ning lähiajaloohuvilise tagasi neisse Eesti Vabariiki väidetavalt pöördumatult muutnud päevadesse. Põhiliselt Kanal 2 uudislõikudest ning kohalolnute meenutustest koosnev film pooli ei vali. Kaamera ette on jäänud nii hullupilgul oma vääramatut ainutõde kuulutavaid eestlastest natsionaliste kui ka arukalt tekkinud olukorra põhjuste ja muret tekitavate sündmuste üle juurdlevaid venelasi, rääkimata oma kodulinna lõhkumist ehmunult vaadanud eestlastest ja ajutisest “edust“ tiivustunud poolemeelsetest venelastest.
Professionaalne distants
Kogu lugu stardib 9. mail 2005. aastal ning jõuab ajapikku Jüri Liimi kuulsate monumendi teisaldamisähvarduste, presidenditralli, Andrus Ansipi fenomenaalse valimistulemuse ning paljude teiste lähiajaloosüd-muste kaudu käesoleva aasta aprilli. Et valdav osa filmist on monteeritud kurikuulsatel öödel vaieldamatult operatiivseimalt tegutsenud Kanal 2 arhiivimaterjalidest, on “Pronksööd“ tõupuhtaks dokumentaalfilmiks ilmselt problemaatiline pidada, ja ega see polegi tegijate taotlus ilmselt olnud.
Ühelt poolt võiks ju arvata, et Liivi töö aprillisündmuste rekonstrueerimisel oli lihtne. Kaadrid miljoniks klaasikilluks purunevatest vitriinidest, keskmist sõrme kujuteldava valitsusjuhi suunas vehkivast vene tüdrukust, Norman Batesi pilgul “eesti rahva äratamise“ teemal soiguvast rahvuslasest ja viimsedki inimlikud mõõtmed seljakotti pakkinud marodööridest tuleb vaid kokku monteerida ning David Lynch vajub kadedusest korisedes kokku.
Teisest küljest võis autoril tekkida kiusatus jutustada oma (meie?) lugu ühele või – miks ka mitte – teisele poole kallutades ja selle kaudu isikliku tõeni üritada jõuda.
Urmas E. Liiv vaatleb oma filmis kommentaare jagavaid sümpaatseid politseinikke ja kohal viibinud tunnistajaid teatavalt professionaalselt distantsilt. Väga võimalik, et “oma tõde“ on kogu sellest pronksiloost veel liiga vara otsida.
