„Miks punasel sõstral on nii pikk nimi, kui ta on ise nii väike?” on üks paljudest küsimustest Vao külas varjupaigataotlejate majutuskeskuse klassiruumis. Et peale uue sõnavara – puu- ja juurviljad ning marjad – kinnistada ka värvide nimetusi, on kogu klassiruum täis värve: värvilised on nädalapäevade sildid ning ka puu- ja juurviljad laual. Keskuse ainus koosolekuruum ei ole suur, kuid sealsed otsused on. Viimati arutasid külaelanikud, kui palju peaks majutuskeskuses inimesi olema. Inimesi, kellest üks osa on sama laua taga sooviga õppida otsustajate emakeelt.

Lõpuks on jõudnud järg töölehe eelviimase uue nimetuse juurde: punane sõstar. Punase sõstra kobara nimetuseks pakutakse ploom, nektariin ja peet. „Ära aja pada!” kostab klassi eest ja ringile saadetakse kauss punase sõstra kobaratega. Hapukad, tummised. Kellele maitsevad, kellele mitte. Enamikul eesti keele õppijatel ei tekita punane sõstar suuremat emotsiooni ja töölehele lisatakse püüdlikult uue sõna tõlge.

Avalehele
38 Kommentaari
Loe veel: