Vanglast põgenemist tuleb Eestis ette väga harva ja enamasti jäävad nende lugude üksikasjad avalikkusel teadmata: vanglateenistus annab teada vaid mõned põhifaktid, ülejäänud info on turvakaalutlustel salastatud. Seekord õnnestus Eesti Päevalehel ligi pääseda viimase põgenemise täiesti hämmastavale loole.

Põgenemise esimene vaatus. Aken

Tallinna vangla teise üksuse kamber nr 452. 10. oktoober 2015, kell 02.51 öösel. Kinnipeetav Aleksandr Suhotski, 36-aastane suur, turske, kiilaspäine ja tätoveeritud narkokurjategija, on viimased kuus tundi peaaegu vahetpidamata väikese rauasaelehega aknatrelle ja aknapaketi kinnitusi saaginud. Nüüd ajab ta end sirgu. Kaks trellipulka on peaaegu läbi saetud. Suhotski viskab ühest otsast riidesse mässitud saelehe lauale ja lööb jalaga pulgad eest. Tee aknast välja on vaba.

Suhotski kõrval niheleb hämaras kongis Eduard Mihhailov, 24-aastane pisike, kõhnuke vargapoiss. Tema ülesanne on seni olnud peamiselt valvata: kui on kuulda valvurite samme, tuleb Suhotskile märku anda, et ta maha võetud aknapaketi tagasi kohale tõstaks, et uksesilmast vaadates kõik korras tunduks.

Õues tuhiseb päris tugev tuul, sooja on 4–5 kraadi, kuid ei saja. Kongiaknast paistab valgetest tellistest vanglamüür, lagunenud kaarhall, mida vangla kasutab laona, ja taamal umbes 50 meetri kaugusel puudetukk, mille all on Siselinna kalmistu hauakivide read. Peale selle paistavad aknast heleda vanglamüüri ääres maas vedelevad lahtivõetud tellingud, mille töömehed eelmisel õhtul sinna jätsid.

« Avalehele 72 Kommentaari