Ajalehe Postimees vastutav väljaandja
Austatud härra Kadastik!
Täname Teid kirja eest, mille saatsite vastuseks viie erakonna pöördumisele Schibstedi Grupi juhatuse poole ja koos sellega ka võimaluse eest selgitada veel kord oma seisukohti.
Märgite, et Postimehe lugejauuringud ei kinnita viie parlamendierakonna süüdistusi, nagu toetaks Postimees Reformierakonna ideoloogiat ja palute selgitust, milliste 2004-2005. aasta ajalehes Postimees ilmunud materjalidele või nende avaldamata jätmisele tugineb meie üldistus Postimehe ideoloogilise suuna kohta. Kõigepealt, nagu ehk märkasite, oli kõnealuses pöördumises juttu mitte ainult ideoloogilisest suunast, vaid sellest, et Postimees on võtnud aktiivse positsiooni Eesti Reformierakonna poliitilise häälekandjana.
Mis puutub lugejauuringutesse, siis ükski neist ei saa tuvastada väljaande kallutatust. See täpsustus on põhimõtteline, sest teatavasti viidi lugejauuringuid läbi ka nõukogude ajal, kusjuures enamik neist tõi esile lugejate rahulolu. Sellest ei saa aga mingil juhul järeldada, nagu oleks nõukogudeaegne parteiline ajakirjandus olnud erapooletu ja tasakaalustatud. Asi on lihtsalt selles, et lugejauuringu puhul on uurimismeetodiks küsitlus, mis ei võimalda väljaande tasakaalustatust mõõta. Erapooletuse või kallutatuse tuvastamise meetodiks on sisuanalüüs.
Ehkki Eesti meediauuringutes kasutatakse sisuanalüüsi suhteliselt harva, on piisavalt andmeid Postimehe kallutatuse kohta. Võiks koguni öelda, et seni ei ole teada ühtegi kontentanalüüsi, mis kinnitaks vastupidist. Näiteks tõusis viimse Riigikogu valimiste eelsel nädalal Reformierakonna positiivse väärtustamise osakaal Postimehes 54 protsendini kõigi erakondade positiivsetest väärtustustest. Siin avalduvad selgelt Postimehe eelistused. Tema maailm jaguneb “väga headeks” ja “väga pahadeks”, mis annab märku, et objektiivsuse üks olulisem kriteerium – erapooletus – ei kehti.
Või värskem näide: selle aasta 8. veebruaril tegi peaminister Juhan Parts reformierakondlasest välisministrile Kristiina Ojulandile ettepaneku tagasi astuda. Postimees ei ole kunagi varem pühendanud Ojulandile nii palju leheruumi, kui pärast seda. 8.-15. veebruarini esines sellele poliitiku nimi Postimehes peaaegu kolm korda sagedamini kui sama pikal ajavahemikul enne 8. veebruari. Veel teravamalt lahknesid tema väärtustamise andmed.
Härra Kadastik, võtke näiteks lahti 14. veebruari Postimees Online. Sellel päeval oli Ojulandi vabastamisotsusest möödas seitse päeva, ometi leiate tema nime koguni kaheksast artiklist kokku 27 korral. Kusjuures ainult ühte neist kirjatöödest võib määratleda kui uudist ja ühte kui arvamuslugu, ülejäänud kuue puhul tegu meedia algatatud pseudosündmustega.
Kuuest Eesti parlamendis esindatud erakonnast viie peasekretäre sundis ühist avaldust tegema äratundmine, et Teie juhitud ettevõte, mis kontrollib 70 protsenti meie meediaturust, kasutab oma turujõudu poliitikasse sekkumiseks. Jutt ei ole üksikute artiklite avaldamisest või avaldamata jätmisest, nagu Te oma kirjas arvate. Probleem on viisis, kuidas Postimees tegelikkust tõlgendab. Lugejale pakutakse peaasjalikult ühte vaatekohta, tema juurdepääs sündmustele on piiratud, lugeja näeb ainult seda, mida talle tahetakse näidata. Selline ajakirjandus ei kujuta endast “ideede turuplatsi”, ta ei kajasta kõiki sootsiumi liikmetele tähtsaid vaatepunkte ja lugejatel ei teki võimalust saada ülevaadet eri seisukohtadest. Teatavasti aga põhineb liberaal-pluralistlik demokraatiamudel ootusel, et erinevaid huve esindavate rühmade survel sünnib ühiskonnas pidevalt aus kokkulepe, mis tagab arengu. Eestis on sellise kokkuleppe teke paraku pärsitud.
Lisaks sellele täidab meedia erilist ülesannet – ta pakub meile sõltumatut infot, olles ühtlasi meie vabaduse valvekoer. Ühe erakonna häälekandja ei suuda ka seda ülesannet täita.
Need on lühidalt põhjused, miks jääme oma arvamuse juurde.
Lugupidamisega,
Aimar Altosaar,
Isamaaliiu peasekretär
Kadri Must,
Keskerakonna peasekretär
Lea Kiivit
Rahvaliidu peasekretär
Ott Lumi,
Res Publica peasekretär
Rein Org,
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna peasekretär
