Viis pakaselist tundi metsavaikust ja metssigade ablas matsutamine
Eesti Päevalehe ja metssigade kohtumise korraldamisele tulevad appi meie looduskaamerate vedur Gennadi Skromnov ja menuka sea-TV Tartumaale Ilmatsalu kanti jääva omamoodi stuudiokohaga seotud Jan Siimson.
Jan juhatab meid krõbedate miinuskraadidega (termomeetrinäit on langenud 16 pügalat alla nulli) õhtupoolikul enne kella nelja veebikaamera silma all oleva metssigade söögiplatsi ääres seisvasse väikesesse peidikusse. Pealtnäha on see tilluke, kuid seest piisavalt ruumikas, et kahte ja isegi kolme inimest mahutada. Selle platsipoolses seinas on kolm kitsukest piilumispilu ja avaused kaameraobjektiivide jaoks.
Loomad saavad haisu ninna
Jan märgib enne lahkumist, et tuul puhub meile ebasoodsast suunast, otse meie tagant platsi peale. Võib arvata, et loomad saavad meist kohe haisu ninna, olgugi et onni katusel kõrgub ventilatsioonitoru, mis peaks metslooma jaoks vänge inimeselõhna nende ninaulatusest välja juhtima.
Esimesena tervitab meid üks metskits, kes veidi pärast kella nelja eemalt metsa varjust pahaselt haugatab. Ilmselt on ümbruskonda levinud võõras lõhn teda ärritanud. Õunte, vilja ja tammetõrudega kaetud söögiplatsile, mida pimeduse saabudes süttinud prožektorid valgustavad, ta ei tule.
Istume hiirvaikselt ja liikumatult pimedas onnis, tähelepanelikult mõne meetri kaugusele jäävat platsi ja seda ääristavat metsaalust jälgides. Tegemist on Eesti ja ilmselt ka üle ilma kuulsaima metssigade söögiplatsiga. Veebikaamera vahendusel võivad sellel toimuvat vaadata ja kuulata korraga kümned tuhanded loodushuvilised kogu maailmast.
Kuidagi krõnksus kükitades – ja tundes, kuidas külm hakkab paksust vammusest hoolimata naha vahele pugema – möödub täielikus vaikuses esimene tund. Siis liigutab end metsa all üks kogukas tume vari. Siga on söömingule saabunud! Lumise kärsaga suur kult piidleb esialgu silmade läikides tükk aega puude varjust platsi ja loomulikult onni, kus me ei julge enam oodatud külalise saabumise tõttu hingatagi. Seal on kõrvad püsti nagu lokaatorid.
Lõpuks saab nälg ettevaatlikkusest võitu ja siga sammub oma täies metsikus hiilguses otsustavalt toidulauale. Meid lahutab temast vaid umbes viis meetrit ja aknaklaas. Oh seda krõmpsutamist ja matsutamist siis! Ütlemata naljakas on see, millist elu elab sea karvane sabajupp, kui loom platsil toimetab: liikudes tõuseb see naksti maapinnaga horisontaalasendisse, paigale sööma jäädes langeb tolksti alla, ehmatusega toidulaualt minema lidudes kerkib jälle püstloodis üles.
Üksik loom on väga erksa närviga ja jookseb kümmekonna minuti jooksul pidevalt metsa varju, kuni lõpuks platsilt kaob.
Jälle ootame, kuulates talvist metsavaikust. Vaatluspilu taga sätendab pakase käes lumi, pilvehämust ja õhkõrnast lumesajust kumab läbi hele kuusirp. Külma tõttu tuleb iga natukese aja tagant härmatisega kattuvat kitsast aknaklaasi puhtaks nühkida.
Vaid korraks teeb platsile asja üks justkui tumedamat karva kasukaga kult, kuid tema on esimesest veel ettevaatlikum. Ta jõuab platsilt vaid mõne suutäie noolida, kui ka saba sirgu ajades minekut teeb.
Koos on julgem
Poole kaheksa paiku, kui külm juba päris teravalt varbaid näpistab, tulevad söögikohta külastanud kuldid koos platsile. Nii on neil vist julgem, sest niipea, kui nad ninad maha saavad, lööb platsi ümbrus valjust ja ennastunustavast mahlakast matsutamisest rõkkama. Sead ei tee enam asjagi, kui fotokaamera pidevalt klõpse teeb.
Söömise juures suhtuvad kuldid üksteisesse kui konkurentidesse, hoides üksteisega teatud distantsi. Niipea kui üks kärssnina satub teisele liiga lähedale, aetakse ligitikkuja ähvardavalt üles tõstetud ninaga sihtides ning vaikse röhkimise ja urina saatel eemale.
Ja oi seda matsutamist ja lätsutamist! Suured kärsad kammivad platsi viimse ruutmeetrini läbi. Seejuures on söögiplatsil kõige minevam kaup tammetõrud. Kohalikud Ilmatsalu lasteaia Lepatriinu lapsed korjasid neid sügisel sigade jaoks üle tonni.
Kui sead on juba tund aega isukalt matsutanud, hakkab tühjaks kiskuva kõhu tõttu lõpuks endalgi suu vett jooksma. Nii meie kannatus mõne aja pärast katkebki ning otsustame sigadele „Head aega!” öelda ja söögiplatsi rahulikult oma elu elama jätta.
