Võhma on suremas

"Vasja, tule siia, nad ju lollitavad sind!" kutsub Võhma lihakombinaadi valvur lihava angoora kassi Magasini fotograafi juurest ära. Vasja ja tema anonüümne mustavalgekirju liigikaaslane on ainsad loomad, kes kombinaati on jäänud. Ettevõtte väravast vuravad välja vaid vanametalliautod. Metallirahast kogutakse kroonhaaval tööliste palgaraha.

Võhma lihakombinaati satuvad vaid need neljajalgsed, kes omal jalal kohale tulevad. Neidki ei viida tapale, vaid pakutakse hoopis kala. Kust valvuritädi tühjas tehases toidu välja võlub, on omamoodi mustkunst. Inimesedki peavad Võhmas riigi supiköögis käima, sest elatist hingusele minevas ettevõttes teenida pole võimalik.

Enamik lihakombinaadi telefone on tummad. Vaid paar töötavad, nendelt võtab tehase tegevdirektor Viktor Jaanus närvilisi kõnesid omanikele - AS AF Pärnu juhtkonnale. Jaanus räägib umbes nii: "Kuulete mind või? Ah kuulete... Meil on siin ajakirjanikud, tahavad tehast seestpoolt pildistada... Kas lubame? Mida? Ah et ei saa? Kinni plommitud? Aga hoovi peale pildistama tohivad minna?" (vahepeal pakub üks naistöötaja ajakirjanikele tapatsehhi vaadata, siis selgub, et seda ikkagi näha ei tohi).

Pärast tühja hoovi pildistamise lubamist räägib tegevdirektor omanikega edasi: "Ma rääkisin pressile üldjoontes tehase probleemidest. Ainult üldjoontes. Ma ei tea, kas tohib midagi rohkem rääkida. Aga meid ennast huvitab siin veel aprillikuu palgaraha saatus. Halloo! Hallo? Katkes vist ära."

Tehasetöötajate irooniliste kommentaaride saatel paneb Viktor Jaanus punase telefonitoru hargile. Kõne katkes kõige kuumemal hetkel. Aprillikuu palgaraha saatus jääb endiselt lahendamata.

130 krooni kuus ja supiköök

"Kombinaadi olukord on praegu lahtine," räägib nohune tegevdirektor kütmata kabinetis. "Ei see ega teine: pole nagu pankrotis ja ei tööta ka. Hiilgeaegadel töötas siin 730 inimest, nüüd poole vähem. Ma ei tea, kust neilegi korraga palgaraha välja võtta." Võhmas on peale lihakombinaadi veel vaid 214 töökohta.

Viktor Jaanus mäletab, millal toodi Võhmasse viimane lihaloomade koorem. See polnud väga ammu: vaid paar nädalat tagasi. Enne seda oli tootmisliinidel poolekuine vaikus. Võlad aga kasvavad ja need, kes loomade eest raha kätte pole saanud, uusi koormaid ei too. Teised ka ei too - ega nad lollid ei ole, kui kauba eest ei maksta. Võlg tekkis siis, kui kombinaat ehitas käibevahenditest uue katlamaja ja pank tagantjärele selle jaoks laenu ei andnud.

"Ega ainult meie võlgu pole, teised on meile ka," õigustab tegevdirektor, "võlgade tagasilaekumisest maksamegi siin praegu palku."

Esmaspäeva keskpäevaks on kired kombinaadi kassa ümber jahtunud. Nagu ütleb tegevdirektor, on inimesed läinud raha kulutama. 130 krooni kohta on nad küll kahtlaselt kaua ära.

Kassapidaja: "Inimesed on murelikud. Mõned on närvilised, mõned karjuvad ka. Minu peale pole mõtet karjuda ja ega mind eriti süüdistatagi. Mina jagan igaühele võrdselt 130 krooni," ütleb kassatrellide taga igavlev kassiir. Kassast möödub samal ajal härrasmees, käes kandikud kringlitega. Kringlite peal lebab punane roos. Pidu katku ajal?

Võhma linnapea Enno Plaks lappab linnavalitsuse kollases puumajakeses tähtsaid pabereid. Tema dokumendid kinnitavad, et linnakeses elab 1910 inimest. Linnapea on samuti olnud kunagi lihakombinaadi töötaja - tootmisdirektor. Nüüd on ta omavalitsuse ametnik, kes eraettevõtlusse sekkuda ei saa. Vaatab lihtsalt pealt, kuidas linnale tööd andev kombinaat järjekindlalt hääbub ja lihaloomad viiakse hoopis Väike-Maarjasse või Adaverre.

"Maikuus lõpevad inimeste viimased tagavarad," teab linnapea. "Omavalitsus peab hakkama elanike võlgu kustutama, sest nad ei suuda maksta."

Pool liitrit riigisuppi

Endine tootmisdirektor Enno Plaks mäletab kombinaadi hiilgeaegu: 1975. aastal ehitati komsomoli löökehitusena vana asemele uus hiigelettevõte, kus Johannes Käbingi avamisel kuumi viini vorstikesi maitsmas käis. "Ega tollal toidumuret polnud - töökoht toitis. Palgaraha sai rahulikult muude asjade jaoks kõrvale panna."

Linnavalitsus avas 15. aprillil sotsiaalabi rahaga supiköögi. Nüüd on see paar nädalat töödanud ja iga päevaga on abivajajaid juurde tulnud.

"Kohapeal eriti ei sööda, inimesed võtavad supi koju kaasa," räägib lasteaia supijagaja. Talongide alusel on igaühele ette nähtud pool liitrit suppi, rikutud või soditud talongid loetakse kehtetuks. Pajas keeb 27 liitrit sibulaleent. Teisipäeval saab peedi-, kolmapäeval värskekapsa-, neljapäeval küla- ja reedel kartuli-makaronisuppi.

Naisterahvas, kes oma supipurgi kätte saab, on tõre: "Ega ma endale võta, lapsed kodus tahavad süüa. Näete ise, nüüd olen kombinaadi kerjus!"

Supi järele tullakse klaas- ja plekkpurkidega, kohapeal süüa ei julgeta. Ikkagi piinlik. Vaid 6-7 inimest päevas vitsutavad supiköögi laudade taga. Laupäeval-pühapäeval suppi ei jagata, siis tuleb kartuleid praadida või makarone keeta. Lihast ei saa paljud töölised unistadagi. 130 krooni eest saab seda ehk ainult paar kilo, kuuks ajaks on seda ilmselgelt vähe.

ära hirmutatud

"Töötajad on ära hirmutatud," tunnistab kohalik ametnik, kui selgub, et oma olukorrast rääkida tahtvaid töölisi kuigi palju polegi. Suupaotaja võidakse lahti lasta, kardavad töölised.

Asta ja Urmase neljaliikmeline perekond Võhma viiekorruselises paneelmajas on raskes olukorras sellepärast, et nii pereema kui -isa käivad kombinaadis tööl.

"Oleme kõik tööotsijad," nendib pereema. Vaid poeg on Tallinnas pangas tasuvama töö leidnud. Keskkooli lõpetanud tütar otsib tööd Viljandis.

"Kolisime siia kolmetoalisse korterisse kümme aastat tagasi. Alguses elasime kombinaadis, garaazhi peal," räägib Asta. Garaazhipealseks nimetati ühiselamut, mis garaazhide otsa oli ehitatud. Esialgu tuli töötada lihttöölisena, praegu on Asta tapatsehhis kõrgema kategooria tööline: "See tähendab, et võib juba rinnakuid saagida," tutvustab ta põgusalt oma tööd.

Urmas töötab rasvatsehhis. "Kui lehmad on kõhnad nagu kitsed, ega siis rasva ka pole," muretseb ta. Palka saab aga rasva pealt, see tähendab, vähe.

"Loomulikult oleme me mõelnud, et läheks siit ära," on pere üksmeelne. "Aga kuhu? Kes Võhma korteri ära ostab? Ja kui ostabki, siis selle rahaga ei saa suures linnas mingit eluaset, WC ehk maksab niipalju."

Asta: "Eks nad peavad ikka midagi välja mõtlema. Tapatsehhis tuli kogu aeg vaadata, et lagi kaela ei kukuks. Vilets ja lagunenud on see kombinaat ka."

Kevaditi tegi pere kartulid maha oma maalapile. Kui pool linna on palgata ja sõna otseses mõttes näljas, siis mine tea, võib-olla kaevatakse veel mahapandud kartulidki kartulimaalt üles.

Võhma ostukorv

Pärast lihakombinaadi pankrotti järgneks Võhma kiire allakäik: üksikud eraettevõtjad vaevlevad juba praegu klientidepuuduse käes. Inimesed hoiavad kokku kõige pealt, kauplus Ugala kesklinnas näiteks müüb kõige rohkem kolme põhilist toiduartiklit: leiba, saia ja piima. Muud ostetakse väga vähe. Leib maksab Võhmas 6.20-7.60, sai 4.50 ja piimaliiter 5.95.

KAIDO EINAMA