Võidurelvastumine: iga haigla tahab teistest paremaid arste ja aparaate
„Vaadates elanikkonda puht arvuliselt, piisaks Eestile ühest haiglast, sest Euroopa kogemus näitab, et suuremale haiglale annab piisava koormuse 1,5 miljonit elanikku,” ütles Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) üld- ja onkokirurgia keskuse juhataja dr Jüri Teras. „Eesti geograafiat ja ajalugu arvesse võttes võiks öelda, et siia piisaks kahest suurhaiglast,” lisas ta möönduse. Meil on haiglaid aga sellestki oluliselt rohkem – kaks suurhaiglat pluss konkureerivad keskhaiglad.
Eesti Päevalehega vestelnud arstid ja meditsiinijuhid rääkisid kui ühest suust: haiglad püüavad üksteist prestiižikate erialade tippkompetentsis üle trumbata. Ja selles pole süüdi mitte haiglajuhid, vaid riiklik juhtimatus. Tippkompetentsis konkureerimine – mis esmapilgul võiks patsienti vaid rõõmustada – tähendab meditsiinis seda, et haiglate püüd olla võimalikult hea võimalikult paljudel erialadel nõuab raha väga kallite aparaatide ja operatsioonisaalide sisustuse ostmiseks.
Aastaid tagasi haiglavõrgu arengukava tehes planeeriti suurteks keskusteks PERH ja Tartu ülikooli kliinikum. Praegu kinnitab mõnigi allikas, et sellal, kui kliinikum on rahulikult Lõuna-Eestis tipphaigla rollis, püüavad Tallinna väiksemad haiglad PERH-iga konkureerida. Näiteks vähiravi: korralikud vähiravikeskused on kliinikumis ja PERH-is, aga ka Ida-Tallinna keskhaigla tahab vähiraviga tegeleda. Keemia- ja operatiivraviga nad juba tegelevadki, kõrvale on jäänud kiiritusravi, sest see on liiga kallis.
Pole tahet ega jõudu
Vaja oleks haiglateülest koordinatsiooni, et panna praegu omavahel võistlevad haiglad rahumeelset koostööd tegema. Selleks aga – nagu näha – puudub vähemalt praegu selge poliitiline tahe.
„Süsteem soosibki „võidurelvastumist”, sest raha jagamine toimub vastavalt sellele, milline on [haigla] pakutav teenus. Arstid aga suudavad igasugust aparatuuri koormata piisaval määral, iseasi, kas see on mõistlik,” rääkis Teras. „Toon selgitamiseks näite teisest valdkonnast. Näiteks on meil erinevad sõjaväeüksused. Oletame, et vahipataljon tahab endale osta õhutõrjekahureid. Nad ütlevad, et meid see huvitab ja me tahame ka pauku teha. Kui kaitseministeeriumi ei oleks ja oleks piisavalt raha, siis võiks nad nii tehagi ning kas see riigikaitse seisukohalt on optimaalne, seda ei ütleks keegi. Meditsiinis aga sellist kõva, haldavat ministeeriumi ei ole.”
Ei sotsiaalministeeriumil ega haigekassal pole siiani olnud tahtmist või jõudu süsteemi muuta. Eesti Päevaleht küsis haigekassa tervishoiu osakonnalt, kui mõistlikuks peab haigekassa seda, et näiteks haigekassa all oleks eraldi üksus, mis jälgiks, et erialast tippkompetentsi ei dubleeritaks. „Me ei pea vajalikus ega mõistlikuks, et haigekassa juures töötaks allüksus, kes tegeleb nn võidurelvastumise ja tippkompetentsi mittedubleerimise teemaga. Piirangute seadmine on üldise regulatsiooni teema ning kui selline komisjon oleks loodud, siis peaks see põhinema selgel reeglistikul ja olema pigem sotsiaalministeeriumi juures,” vahendas haigekassa pressiesindaja.
Sotsiaalministeerium on samuti väga ettevaatlik. Juba riigikontrolli 2008. aasta audit märkis meditsiiniseadmete kasutamise kohta, et seadmete kaudu võidurelvastumine viitab tervishoiukorralduse hoopis suurematele ja tõsisematele probleemidele. Sotsiaalminister Hanno Pevkur andis toona lubaduse olukorda parandada.
Ravi kodust kaugemale
Möödunud aasta lõpus valminud järelauditis ei näinud riigikontroll edusamme, mida kiita. „Riigikontrolli hinnangul on sotsiaalministri tegevusetus meditsiiniseadmete valdkonna koordineerimisel ja haiglavõrgu optimeerimisel viinud olukorrani, kus patsiendid saavad samaliigilistest haiglatest erineva kvaliteediga teenust, järelevalvet ravikvaliteedi ja seadmete kasutamise üle ei tehta piisavas mahus,” loetlesid audiitorid.
Sotsiaalminister vastas neile napilt: töö haiglavõrgu optimeerimiseks käib, planeeritakse muudatusi, mis ilmselt tähendavad väiksemate haiglate teenusepakettide vähendamist.
Lääne-Tallinna keskhaigla diagnostikakliiniku juhataja dr Mehis Bakhoff märkis, et see on otsus, mis ei saa ühelegi poliitikule meelepärane olla. „Otseselt ei taha ükski poliitik öelda, et see tuleb tervishoiu kvaliteedi arvelt, aga need, kes räägivad „võidurelvastumisest” ja sellest, kui halb on see, et maakonnahaiglates on tänapäevased diagnostilised võimalused, räägivad sisuliselt sellest, et meie oma rahaliste võimaluste juures ei saa lubada sellist tervishoiukvaliteeti, nagu oleme seni pakkunud – rääkimata siis selle parandamisest või viimisest muu Euroopaga samale tasemele,” ütles Bakhoff.
„Teenusepakettide vähendamine” tähendab päriselus seda, et inimesed ei saa enam paljudele haigustele oma kodule lähimast haiglast abi. See võib patsiente nörritada ja on võimalik, et peale haiglareformi keerukuse on selle elluviimist seni pidurdanud ka otsustajatest poliitikute kartus jääda patsientidest valijate silmis ebasoodsasse valgusesse.TüliõunNäide: Hiiumaa tomograaf
Hiiumaa tomograaf on hea näide raha ja inimlikkuse konfliktist. Rahalisest vaatepunktist on heategevuskampaania ja sotsiaalministeeriumi erakorralise toetusega muretsetud tomograaf ebapraktiline, sest saarel pole nii palju haigeid, et anda seadmele täiskoormust. Inimlik aspekt ütleb aga, et aparaat on end õigustanud ka siis, kui vaid ühe inimese elu saab päästetud, sest tomograafiga suudetakse talle kiiresti diagnoos panna.
Kompuutertomograafide ostulaine tekkis maakonnahaiglates 2007. aastal, mil käibemaksu tõsteti viielt protsendilt 18 protsendile. Selle hinnatõusu ennetamiseks ostis mõnigi haigla samal ajal suhteliselt odavaid ja aeglasi seadmeid – tõsi, meditsiiniseadmete maailmas on suhteliselt odav ka koguni 400 000 eurot maksev aparaat.
Tartu ülikooli kliinikumi ülemarsti Margus Ulsti sõnul ei tähendanud selliste seadmete ost aga sugugi võidurelvastumist.
„Jäid ära kiirabisõidud suurematesse keskustesse diagnostikaks, ravi muutus operatiivsemaks ja kohaliku elanikkonna usaldus haigla vastu kasvas. Aeg on näidanud, et kõik need investeeringud olid asjakohased ja pole ühtegi haiglat pankrotti ajanud. Seadmete 66-protsendiline koormatus on väga hea tulemus,” rääkis Ulst.
Dr Jüri Teras PERH-ist lisas tõsiasja, et kompuutertomograaf või muu aparaat iseenesest ei ravi kedagi ja üheski ühiskonnas pole suudetud tõestada, et aparaatide hulga suurenemine iseenesest parandaks meditsiiniteenuse kvaliteeti. „Loomulikult oleks kena, kui iga inimene vähemalt korra aastas saaks kompuuteruuringu, kuid kas see ka elusid päästaks, on kahtlane ja hüpoteetiline väide.”
Ka riigikontrolli audit – mis küll heitis ette Hiiumaa tomograafi ostu – nentis, et Eestis on miljoni inimese kohta endiselt vähem tomograafe kui Euroopas keskmiselt.
„Haigekassa kasutatav tervishoiuteenuste hinnakujundus põhineb eeldusel, et seadmeid kasutatakse Eesti tingimustes piisava koormusega,” viitas pressiesindaja Katrin Saadre. Kui võrrelda magnetresonantstomograafide hulka miljoni elaniku kohta Eestis, Soomes ja OECD riikides keskmiselt, on näha, et Eesti on seal kõige väiksem tegija: arvud on vastavalt 8,2, 18,7 ja 12,5. Nii et selle statistika järgi tõesti võidurelvastumist ei paista.Kosmeetilised parandused tervishoidu raha juurde ei tooKärt Anvelt
vanemtoimetaja
Kui ka riiklikult hakataks piirama haiglate võidurelvastumist – ükskõik siis kas tehnika (mille kohta spetsialistid kinnitatavad ning ka arvud näitavad, et meil pole võidurelvastumist) või tipperialade dubleerimise osas – tooks see tervishoidu juurde vaid peenraha.
Ka ei anna haigekassal sisemiselt raha selliselt liigutada, et tervishoidu ootamatult suur raha sülle kukuks. Absurdne on ka haigekassa reservide jaotamine tervishoiutöötajate palgatõusuks – kui selline otsus tehtaks, jaguks praegu kogutud reserve vaid kolmeks aastaks. Ka ei too tervishoidu lisaraha detailid – näiteks väljapakutu, et visiidi pikkus suureneb viie minuti võrra, annab arstile lihtsalt aega tegeleda patsiendiga senisest veidi kauem.
Seega - vajalikud on põhimõttelised poliitilised otsused. Ükskõik, milline see otsus olema saab, kellelegi on see valus ikka. Olgu selleks siis dividendide täielik või osaline maksustamine sotsiaalmaksuga; töövõimetuslehtede väljaviimine haigekassa eelarvest, millega konkreetselt haigekassa säästaks aastas 100 miljonit eurot; lahja alkoholi aktsiisi tõstmine mõttega suunata see raha tervishoidu (tervishoiutöötajate liidu hinnangul tooks see aastas kaasa 92 miljonit eurot, peaminister Andrus Ansipi hinnangul aga tunduvalt vähem), haigekassa hinnakirja muutmine, tervishoiu nn II sammas jne.
Soome tasemeni on veel pikk tee
Tõsi, öeldakse, et patsiendi omaosaluse tõusu pole vähemalt praegu võimalik Eestis rakendada. Aga ehk oleks mõttekoht ka siin, sest ilmselt väheneksid perearstile nn tühjad visiidid, kui patsiendi esmaseks visiiditasu hinnaks kehtestada näiteks 10 eurot. Teisisõnu - ehk siis ei tuldaks arsti juurde jutuga: teate, mu kõht koriseb täna pisut teisiti kui eile. Julm öelda, kuid paraku näevad perearstid igapäevaselt nii palju selliseid inimesi, kellel tegelikult mitte midagi viga pole. Loomulikult ei tohi süsteem olla selline, kus hädalised arstile ei pääse.
Me armastame end võrrelda Soomega. Olgu siis öeldud, et seal pääseb perearstile palju vaevalisemalt kui Eestis. Tõsi, ägeda haiguse puhul peab mõlemas riigis perearstile pääsema samal päeval, kroonilise haiguse puhul Eestis viie tööpäeva jooksul, Soomes on see aeg sõltuvalt piirkonnast nädal kuni üks kuu. Ja kui veel end Soomega võrrelda, siis olgu öeldud, et seal on riigieelarve 52 miljardit eurot. Meie riigieelarve käesoleval aastal on ligi seitse miljardit.
Olgu – Soome on meist neli korda suurem ja lihtne arvutus näitab, et Soome tasemeni jõudmiseks peaks meie eelarve olema sellisel juhul 13 miljardit eurot aastas. Kuid iga täiemõistuslik inimene saab aru, et selleni me lähiaastail ei jõua. Seega pole täielikku konsensust ka tervishoiu lisarahastamise küsimuses võimalik saavutada.
Lõpmatult veniv mokalaat ei too kasu aga kellelegi. Seepärast – poliitikud – arvutama ning otsustama! Valimiseni on veel üle kahe aasta ning mida kiiremini valusad otsused ära tehakse, seda parem.
